Reede õhtul toakaaslasega rääkides selgus, et temal on sama plaan - minna laup kuhugi ning olla pühap terve päev kodus. Seega muutsin oma plaani: olen laup kodus ning lähen hoopis pühap kuhugi väljasõidule!
Plaan oli mul läbi käia kõik Kansai piirkonna prefektuurid:
Osaka (käidud)
Kyoto (käidud ja kuidas veel)
Nara (hirvepargis käidud)
Shiga (käisin just laup 22.okt Hyodoin templit vaatamas)
Hyogo (Himeji ja Kobe)
Mie
Wakayama.
Naoko elab Wakayama linnas, ja sinna kutsus ta mind novembri keskpaigas, mil seal mereäärses piirkonnas on eriti ilusad värvid puulehtedel ja mere ääres.
Himeji loss, kuhu pühap minna tahtsin, asub Hyogo prefektuuris. Kuna linnake Kobe asub poolel teel Himeji lossi, tahtsin ka sealt läbi käia. Otsisin kaardilt üles ka Kobe Linnamuuseumi, mis asus õnneks Hiinalinnast mitte väga kaugel. Nimelt käisin sealt 12a tagasi ning mõtlesin, et juba tollal oli see piirkond imeilus. Seega on vaja rongiga Himeji lossist vaid ühes peatuses maha tulla, ning saan 3 kärbest ühe hoobiga nähtud!
Mie piirkonnas asub kohake Ise, kus on ainulaadne ja väga vana Shinto pühamu - vot sinna tahaks ka minna. Äkki Wakayama`s käiguga see koht ühendada? Kuigi kaardil paistavad need 2 kohta teineteisest üsna kaugel, üks kultuuripoolsaare paremas otsas (Ise) ja Wakayama poolsaare vasakus alumises servas. Vaatan unistava pilguga oma vesivärve riiulis - et millal nendega mässata saaksin...
Igatahes pressis end kaasa Saule 2. Ta on huvitav kuju. Huvitav ses mõttes, et paneb su täiega proovile. Tema kohta käib väljend "eraldumise paanika". Jah, just paanika - mitte hirm. Kuita su kõrval kõnnib, siis ta keerab oma randme maapinnaga paralleelselt ning vehib nendega aktiivselt külje peal. Nimelt hiilib ta miskipärast sulle hästi lähedale, kui ta su kõrval kõnnib. Esimesel korral kooli kõndides oli mul paari minuti pärast tunne, et lükkan ta lihtsalt autotee peale, et temast vabaneda. Esimese minuti jooksul virutas ta oma sõrmed vist umbes 6 korda vastu mu kella. Kui seitsmes kord ta oma küüntega vastu mu rannet lõikas, siis palusin tal hoida minu suhtes vahemaad... See palve kehtis vaid 20sek, sest siis oli ta taas mu külje all. Hoidsin oma õlakotti kramplikult endast 10cm eemal, et ta lööke blokkida... Lera arvab, et tol neiul pole peas päris korras...
Ütlesin Saule`le küll, et ma tahan üksinda minna. Kuid ta ei paistnud seda kuulvat. Ütlesin uuesti. Et väga tore, et sa tahad ka TULLA KOOS minuga, AGA mina ei taha sind endaga kaasa. Igatahes hakkas ta nutma ja sellest tuli paras draama JUBA ÕHTUL... Siin on ta kahe sõjamehe vahel
Esimeses rongis Himeji suunas jäi Saule tukkuma. Mina mõtlesin, et hea küll - järgmises rongis magasin siis mina. Järgmises rongis panin mina silmad kinni. Kuid need korraks avasin, oli ka Saule end magama sättinud. Küsisin ta käest, et kuidas me õiges kohas maha teame minna, kui MÕLEMAD magama jääme. Et eelmises rongis tukkus tema ja sai natuke puhata. Et nüüd tahaksin mina natuke silma looja lasta... Ütlesin talle me saabumise kellaaja ning lasin silmadel kinni vajuda. Kui silmad lahti tegin, oli rong just seisma jäänud! Vaatasin peatust ning kihutasin rongist välja. Kui oleksin rongis edasi maganud, oleksin ilmselt pidanud palju peale maksma - rong peatus iga poole tunni tagant ning maksis 500jeeni pool tundi. Kahjuks läksin maha tulles vastu Saule jalga ja ajasin tema ka üles. Rongipeatuses olin tulivihane - et kokkulepe oli ju, et tema on valvel ja mina magan. Tüüp teatas lihtsalt tuima rahuga "sorry" ja kõndis mind lõpuni kuulamata minema.
Ülejäänud aja sain temaga koos tänaval kõndida vaid nii, et hoidsin teda täiesti FÜÜSILISELT oma käega endast eemal. Üritasin talle seletada, et igal inimesel on oma privaat-ruum, kahe küünarnuki kaugus. Et ta võiks end nii kaugele minust hoida, mitte pidevalt mind vastu maju nügida või end vastu mind nühkida. Mil iganes ma oma telefoni kätte võtsin, et kaardil me asukohta kindlaks määarata, nühkis ta oma rindu vastu mu külgi... Nagu seinaga räägiks, ausõna!!!
Igatahes. Himeji:
Värava detail:
Rahvast oli päris palju, seista ja oodata tuli päris tihedalt. Ronimist oli umbes 8 korruse jagu. Kuna laed on kõrged, siis on osad trepid selliste pool-korrustega:
Vaade kõrgeimalt korruselt:
Kobe. Juba rongist välja astudes oli tunne, et see on juba teine, teistmoodi koht! Värske õhk! Meri! Õnneks oli rongijaamas turisti-info, kust saime linnakaardi ning juhised, kuidas jõuda Hiinalinna ja muuseumi. Muuseumis sees ei tohtinud pilte teha. Küll aga sain pildi teha sellest, kuidas saad oma vihmavarju muuseumisse minnes lukustada...
Tagasi rongi peale kõndides, u kl 16 paiku, hakkas kergelt vihma tibutama. Kuid see värske õhk!!!
No comments:
Post a Comment