Esmaspäev, 29.aug 2016

Ärkasin suht laibana. Soomlannad kurdavad ka, et kuidagi väga raske on siin end voodist üles saada. Panen äratuskella helisema 7:30, kella 830-ks saan vist voodist välja ja kl 8:40 või hiljemgi söön alles allkorrusel hommikust, et siis uksest välja kihutada...

Ja just täna oli see päev, mil unustasin oma telefoni oma tuppa... Õnneks haarasin mingil veidral põhjusel oma passi kaasa.

Kuna hommikusöögislauas hakkas minuga vestlema Kat, siis otsustasime koos kooli poole liikuda. Kat on hiina juurtega, kuid Austraalias üles kasvanud. Ma oleksin mõtlema selle peale, et Kat on mulle peaaegu nabani, mis tähendab et ta liikus TIBUsammul. Seega tavapärase 20 min me olime vaevalt poolele teele jõudnud. Loeng algas kl 9:30 ja me jäime üle 10 min hiljaks. Jaapanlased armastavad täpsust ning kõik algab siin õigeaegselt; on üsna ilmselge, et neile absoluutselt ei meeldi hilinemine. Ka on siin selline poliitika, et kui hilined tundi üle 10min, siis loetakse sind tundi "mitteilmunuks", ning võetakse su hindest 1,5% maha. Sama on siis, kui tundi ÜLDSE kohale ei ilmu. Kuid kui haigestud, ning sellest oma ühikas olevala RA-le (Resident`s Assistant - Residendi Assistent/ Abiline) teada annad, siis punkte su hindest maha ei võeta.
Üldiselt on nii, et pea igas loengus jagatakse kätte mingi järjekordne ports dokumente erinevatel teemadel, ning pidevalt palutakse uude loengusse see ports kaasa võtta. Palju reegleid, mida pähe taguda....

Näiteks on ühikas nii, et peale kl 22 peaks olema öörahu ja kõik oma tubades. Kui siis keegi pärast kaebab lärmi üle, ja pärast kaameratelt on näha, et mina olin see lärmi tekitaja.... Siis saad hoiatuse! Kui oled 3 hoiatust saanud, saadetakse sind lihtsalt koju!!! Sama siis, kui varastad teiste toitu, või varastad kellegi jalgratta. See selgitab kaamerate olemasolu. Hommikul tualetis näiteks olid kõik 3 paari tualeti susse juba kellegi jalgade otsas. Saabus 4. inimene, kes susside puudumist märkas ja niutsatas. Ma muigasin ja ütlesin, et siin ju kaameraid pole, mine aga oma sussidega ;)

Päevakava oli järgmine:

 9:30 Orientation for Student`s Regulation, @ Multimedi Hall
10:30 Class Advisor`s Meeting for ASP Students, @ Assigned Classroom (3402)
11:45-12:15 Sexual Health Orientation, @ Multimedia Hall
12:15-12:45 Interpersonal Relations Orientation,  @Multimedia Hall
13-14:30 Student ID-card pick-up, @ 3203
14:30-15:00 Jasso Scholarship Recipients Orientation, @ 3207

Esimeses loengus nämmutati taaskord üle see süsteem, kuidas kohal olla. Uuesti räägiti uue taifuuni lähenemisest, kuid arvati, et meie piirkonda see torm päris ei jõua. Räägiti üle, et tormihoiatuse korral tuleb KOHE avada uks või aken, sest need võivad tormis oma kuju muuta ning hiljem mitte avaneda.

Klassijuhendajaga kohtumine oli kuidagi hale. See vanem daam rääkis päris kehvasti inglise keelt, seega tuli hästi põhjalikult teda kuulata. Meil paljuti kõigil end esitleda ning uuriti, mida oma kodu-koolis õpima ning mida Jaapanis teha tahaksime.
Minu suureks üllatuseks astus pärast minu juurde ameeriklanna Samantha ja ütles, et nii tore, et keegi tekstiili-huviline veel siin grupis on. Ja et kas ma ka võtan selle kimono-kursuse. Punnitasin silmi, et mitte p...eli kukkuda. MISASI??? Esimest korda kuulen!!! Samantha näitas mulle loengute nimistut ja seal oli tõesti mingi veider loeng, millest ma POLEKS ELU SEES VÄLJA LUGENUD, et see on kimonode ajaloost. AAAAH! Läksin vihast siniseks ning kihutasin esimese pausi ajal kohe kontorisse. Kuid kuna tähtaeg kursustele registreerimiseks oli laup 28.aug hommikul kl 9, siis pole enam midagi teha....
Samuti on kursustelt maha regamiseks aega kuni 14.sept. Aga siin on konks - kui ma tahan mingist kursusest loobuda, sest sisu ei vastanud päris mu vajadustele/ ootustele, siis saan end KINDLASTI mingile muule kursusele, mida tahan võtta. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, millisest loobuda, et see kimono-kursus saada ;)
Samuti öeldi mulle, et Manga joonistamise kursuse eest ma veel tasuda ei saa (õppematerjalide eest 10 000 jeeni= ca 88€)

Ma juba itsitasin, et tahan sinna seksuaalse tervise loengusse minna, et näha, MIDA nad seal räägivad. Aga tegelt tõstatati palju huvitavaid küsimusi. VÄGA soovitati mitte minna kuhugi üksida, vaid ALATI keegi kaasa võtta - isegi kui lähed tuttavate kohalike juurde. Et leida endale Sõber suure S-tähega, kes sul silma peal hoiab.
Jah, ja räägiti ka selles, et siin riigis on kellegi käperdamine kuritegu, Samuti kellegi seelikualuse pildistamine; koolis on olnud ka juhtumeid, kus on filmitud tüdrukuid tualetti kasutamas (kaamera on ukse alt filminud). Käperdamise on nii, et kui tunned kellegi kätt näiteks oma selga või tagumikku kobemas, tuleb KOHE sellest käest kinni võtta, see üles tõsta ning teatada valjuhäälselt "CHIKAN" (tšikaan). Selle peale pidi kohelikud KOHE reageerima, sulle appi tulema, ning kutsuma politsei ning asi saab ametliku käigu. Et seda siin ei sallita. Teatud rongides on lausa eraldi vagunid, mis on AINULT naistele ning neid soovitati õhtupimeduses meil ka varmalt kasutada.

Sain ka kätte oma üliõpilaskaardi. Mu nimi tekitab siin ikka ilgelt segadust - on neid, kes ei suuda L-tähte välja öelda. Kohati olen Paliin, Paalin, Pariin, Pariin. Pean vist ise õppima ära, kuidas oma nime katakana-s kirjutada, siis äkki läheb lihtsamini.

Nägin ka, et see tasku-wifi pakkumine on veel alles - ehk siis tüübid sealt firmast on täna viimast päeva koolis. Naeratasin - sellepärast vist passi ilma mõtlemata kaasa haarasin... Igatahes sain selle vidina kätte, maksan selle 5 GB infomahu eest 2680 jeeni= 23€ kuus. Kuna ei navigeeri eriti hästi, siis kulub see internet mulle ära näiteks kaardi, bussi- ja rongiliinide kasutamise näol. Siin ei saa päris hästi navigeerida selle järgi, et jätan meelde, et see pood asub siin tänaval - seda poodi võib olla igal tänavanurgal nagu nt Hirakata metroojaama juures.

Jasso stipendiumiga on küll igavene jama. Kuna iga kuu 1-5 kuupäevani tuleb käia kontoris allkirja andmas, et "JAH; olen Jaapanis", siis saabub raha alles kuu lõpus. Kuna augustis saabusime kõik alles kuu lõpuks, siis augustist mingit raha ei saa - esimene ülekanne tuleb alles sept lõpus või lausa okt alguses.... Ja kui ma näiteks plaanin minna jõuluks koju (ühikas tuli vabastada hiljemalt 24.12) ja tulla tagasi uue semestri alguseks (see algas 19.01), siis jääksin ilma ka jaanuarikuu stipist....? 5.jaanuariks täitsa tasub sellise summa peale siia tagasi tulla... vist!

Tegin ühe suure otsuse, mida oli väga raske teha. Emotsionaalselt raske. Aga pärast otsuse vastuvõtmist hakkas kohe kuidagi kergem, elu tuli sisse. Ju siis oli õige... aga eks seda näitab aeg.


Kuna telefon/ kaamera jäi täna koju, siis vihmasajust mul teile pilte kahjuks pole.

Homme pidi olema päevaplaanis reis KYOTO`sse, aga me kõik arvame, et keegi sellise vihmaga meid sinna küll ei vii. Või kui viib, siis eriti bussist välja minna küll ei taha, sest KOHE saad läbimärjaks. Vihma küll sajab, kuid lämbe on sellegipoolest. Ostsin endale täna 380 jeeni eest ilusa läbipaistvast kilest vihmavarju, seal all hakkas kohe palav. Pidin ostma ka ühes jalavarjud, mis vihma eest natuke rohkem kaitseksid kui tavapärased suverihmikud või riidest tenkud, mis mul kaasas on :(

Pühap, 28.aug 2016

Öösel ei saanud magada. Tegin astmaatikule eile õhtul enne magamaminekut selgeks, kuidas me toa küttesüsteemi (loe=jahutussüsteemi) nii kasutada, et akent ööpäev läbi lahti ei hoiaks. Toakaaslane oli muuseas ostnud kusagilt pesunööri ning meisterdanud ise mingi konksu nööri ühte otsa, millega sai nööri ühe otsa oma riidekapi külge kinnitada. Teise konksuga otsa viskas ta kavalalt aknast välja, ning sulges akna. Nüüd on meil toas pidevalt nöör, kus ta kuivatab oma dušširätte vms.

Märkasin seda punast laiku eile õhtul. Täna hommikul oli see karedam ja veel suurem kui eile. 

Ma ei tea, mis asi see on, aga see ei lähe ära. Kreemitasin, hoidsin kätt pidevalt sirgu. Äkki mingi lamatis sellest, et käsi kõveras maganud olen? Igatahes, kui see homme kadunud pole, näitan seda mõnele kohalikule. 

Mingis mõttes on siin ühikas nagu vanglas. Aeg-ajalt kostub tinn-tinn-tinn ja öeldakse selline teadanne nagu "muide, 2min pärast läheb kooli poole buss, niiet kiirustage"; või "läheme 4min pärast toidupoodi, kes tahab kaasa tulla, kiirustage!" Isegi kiirustades alla korrusele jõudes on kõik juba läinud...

Täna kostus kl 10:02 tinn-tinn-tinn ja kostus teadaanne, et "kl 10 algas teie ajutisest toast välja registreerimine, palun ilmuge kohale". NImelt oli pandud selle tegevuse ajaks kl 10-12. Tasapisi hakkasime siis tubadest välja tilkuma. Kell 12 oli planeeritud "residentide kohtumine". Olime soomlannadega juba kl 11.45 ruumis ning meie Ühika Isa Ehk Otoo-san jagas mingeid järjekordseid asjakohaseid lektüüre laiali. Pilguga sai tähtsamast üles lastud, asi selge. Siis algus kõige jubedam asi - nad nimelt lugesid selle oma kehva ingliskeelse aktsendiga lihtsalt sealt enamus teksti maha.

Seega andsime ära oma nädlaased ajutised uksekaardid, ning vastu saime oma toa ukse avava kaardi, mis ühtlasi avab ka õues oleva värava. Niiet me pole enam koduarestis ehk kohustatud kl 23-ks ühikas tagasi olema; vaid saame tulla-minna kuidas soovime. 

Otoo-san näiteks otsustas, et ta mängib täna Prügi-politseinikku. Lehvitas meile erinevaid topsikuid ning me pidime määrama, millisesse konteinerisse see käib. Enamuse aja panime kusjuures täiesti mööda. Ma ei tea teadnud, et läbipaistev, ja ilmselgelt plastikust joonlaud kuulub tegelikult kategooriasse "burnable" ehk "põlev"...

Täna on siin vaiksem. Nimelt on lahkunud need, kes valisid endale kodu-majutuse peredes. Lisaks on mingid näod vahetunud, inimesi on 4 seminari-hoone vahel ringi liigutatud. Vastuvõtu-toa seinaäärsed on täis kasutatud madratseid ja voodilinu. 

Käisin istusin jälle pargis. Nüüd vaatan vist õhtul mõnda filmi, sest toakaaslane läks ära. Kuidagi nutune on olla....

Laup, 27.aug 2016

Hommikul peale 7 läksin tualetti ning nägin seal tiukuvat soomlannat Jenna`t. Jenna vist fikseeris ära, et see olen mina, ning oigas "ma just ropsisin". EILe oli nimelt mingi tudengitele mõeldud pidu. Pidu algas kl 19 ning meil kõigil on eismesel nädalal range käsk olla tagasi ühikas õhtul kl 23-ks, sest siis lähevad nii värav kui maja uks lukku.
Jenna aga ütles, et nad olid JUST tagasi jõudnud. Aitasin ta kabiini tagasi ning magasin edasi...

Päeval käisin jalutamas. Eramajasid imetlesin.

Istusin ka lähedalasuvas pargis ja vaatasin pool tundi, kuidas liblikas lendab. Liblikas oli selline munarebu-kollane ja rukkilille-sinine. Mingi hetk maandus mu jala peale ka. Fotokaga teda pildile püüdma ei hakanud, liiga ilus hetk oli kogemiseks...

Üritasin üht toidupoodi leida, kuid ei suutnud vist õigest kohast ära keerata.

Suur rõõm on tõdeda, et ENAM nii palju ei higista. Kuigi alati pole see hea märk. Kui oled unustanud näiteks 2h vett juua, siis saad üsna kiiresti kogeda, mis tunne on kalal, kes on 2h kuival sipelnud ;)

Õhtul tuli hirmus lihahimu peale. Läksin soomlastega toidupoodi. Sürr on kell 18.15 toidupoodi astuda ning kui 20min hiljem poest välja tuled, on täiesti KOTTPIME!

Reede, 26.aug 2016

Tänane päevakava:

9:30 - 11.00 General Meeting and Immigration Orientation, @Multimedia Hall
11:15 - 12:15 Living in Japan, @Multimedia Hall
13.00 Mandatory Japanese Level Announcement
14.00 - 15.00 Seminar House Residents`Meeting, @Multimedia Hall

Tee või tina, kell 5.45 teen silmad lahti ja kogu uni läinud. Eile tänu ringikäimisele tuli juba peale kl 22 uni, niiet kell 22:45 ei suutnud ma enam silmi lahti hoida. 

Magasin öösel, pea kliimaseadme alt väljas, see müra enam väga ei häirinud. Kuigi harjumist tahab küll, et miski lärm öö otsa toas on. 

Eile teatas ka toakaaslane, et kas tead, kui suured ämblikud siin Jaapanis on!? Kuna kõndisime koolihoonte vahel ringi, tegin suuri silmi ja ütlesin aeglaselt "ja sa jätsid toa akna lahti"!? Ta irvitas ja ütles, et mitte lihtsalt akna, vaid lausa MÕLEMAD...

Suht esimesel päeval kooli territooriumil nägime tsikaate. Need on umbes 5cm pikkused elukad, mis siristavad, undavad ja põrisevad....

 Ühel päeval, kui koolist ühika poole kõndisime (mis kiiresti kõndides võtab u 10-15min, aeglasemini 20min), kommenteerisid soomlannad jaapani noormehi, kes seal trenni tegid. Poistel on jalas püksid, mis ilmselt olid alguses lumivalged, aga tänu liivas trenni tegemisele on nüüd teatud strateegilsitest kohtadest pruunid. Üks neiu ütles teisele "paskanenperset", ja mina kukkusin kõkutama. Tüdrukud ehmusid, et "oi sa saad aru". Lugesime numbreid ja püüdsime leida teisigi sõnu, mis me keeltes ühtimoodi kõlaksid. Foori juurde jõudes näiteks võime rahus öelda PUNANE, kui keegi ei pane punast tuld tähele ja/või üritab punase tule ajal üle tee kõndida. 

Igatahes sain täna varem üles. Kuna eile pestud suur käterätt polnud veel ära kuivanud, pidin loominguliselt lähenema sellele, kuidas pärast dušši end kuivaks saada ;) 

Hommikul selgus ka tõsiasi, et meie tualetis on 6 kabiini, aga vaid 3 paari roosasid tualeti-susse. Avastasin ka ükspäev selle, et välismaalastele mõeldud hoonetes on näiteks tualeti uksed ühtepidi käivad -sisened tuleb ust tõmmata, sest üks käib väljapoole lahti. Kuid nii jaapanlastele kui välsimaalastele mõeldud hoonetes käib vastupidi. Ükspäev lõin 2 korda oma pea vastu ust ära, sest automaatselt tahtsin ust seestpoolt lahti lükata; olin juba minekul, kui pea ära lõin ja aru sain, et siin käib teistpidi.... Sama on kraanikaussidega - ühel õhtul üritasin kätega kraanikausi all vehkida, et aru saada, KUSkohas see andur on. Üsna nõme on püüda hambaid pesta, ühes käes hambahari ja samas reageerib see neetud kraanivee andur VAID mõlema käe peale...Lisaks on mingites hoonetes kraanikauss minu jaoks lootusetult madalal - umbes 5-8cm mu põlvest kõrgemal.... Selja võtab ära, pigem tekib käsi pestes tahtmine maha põlvitada. 

Esimene loeng algas sellega, et kästi residendi kaarti pidevalt endaga kaasas kanda. Ning pigem pass koju jätta. Ning muuseas sain teada, et mu SINGLE ENTRY viisaga on selline tore lugu, et kui on hädasti vaja koju minna  vahepeal, siis kogu viisataotluse jama saab ära jätta, kui lahkudes märgin mingil dokumendil, et kavatsen naaseda. Siis saan alles jätta ka residendi kaardi, muidu peaksin selle piiril ära andma ja naastes endale taaskord uue tegema ning selle uue tegemise eest veel maksma!

Muuseas selgus, et kuigi viisa annab meile loa nii õppida kui töötada, siis töötada me ilma kooli käest luba küsimata ei saa. Ja rusikareegel on, et esimesel kuul tööle ei lasta - et pigem kohaneksid ja harjuksid koolieluga ära. 

Räägiti ka sellest, et kui keegi tuli aastaks õppima (nagu mina), siis alates 5.oktoobrist on saadaval dokumendid, mis tuleb täitsa esitada 15. oktoobriks! Ja vastuse oma kevadsemestril õppimise soovile saab alles 24.detsembril. Mis pidi olema nagu jõulukingitus :) Ehk siis on siin punktide süsteem pisut teine kui meile Euroopas, kuid minu mureks on MITTE saada endale hinneteks F-e. Ja et kõik kursused,millele registreerusin, tuleb mul läbida. Kui hindeks on F või läbikukkunud, siis edasi õppida siin kevadsemestril ei õnnestu...

Selgus, et kui tudengid soovivad Jaapanis viibimise ajal reisida, siis üle 100km kaugusele reisides saab küsida 20% allahindlust. See palve tuleb kooli esitada vähemalt 3 päeva enne reisi, ning siis saad selle kviitungu ning kviitungiga pead minema rongijaama mingi töötaja juurde lehvitama, kes sul siis aitab selle soodsama hinnaga pileti osta. 

Samuti räägiti sellest, et paljud jaapanlastest tudengid, kes hetkel siin kooli hoonetes ringi liiguvad, on loobunud oma suvevaheajast nin tulnud varem kooli, et valmistuda näiteks välismaale õppima minema (ehk siis tulnud varem kooli,et oma inglise keelt meie abiga lihvida). Samuti on nemad need, kes igasugu klubisid ja üritusi siin korraldavad. Valisin endale Vibuklubi, Kalligraafia, Kaunite Kunstide (Fine Arts, kuhu käib ka käsitöö). 

Lisaks korraldatakse väljaspool kooliaega veel üritusi - näiteks keraamika, kus saad endale ise nõusid meisterdada; või väljasõidud erinevatesse linnadesse/ kohtadesse. 

Räägiti ka turvalisusest. Et ainuüksi Osaka piirkonnas on 9 milj inimest. Ja et kui need 9 milj inimest ikka ninapidi koos on, siis leidub seal miljonite seas nii häid kui halbu inimesi. Ehk siis soovitati mitte oma valvsust välja lülitada, vaid pigem kasutada elutervet mõistust ning oma asjadel ikka silm peal hoida. Räägiti ka erinevatest juhtumitest, kus õpilased on viga saanud või lausa surma saanud. Üks tüüp näiteks oli paar aastat tagasi, klapid peas, kiirrongi alla jäänud. Sest see rong ilmub lihtsalt nii kiiresti...

Loomulikult räägiti ka sellest, kuidas käituda, kui peaks maavärinat kogema. Kuhu minna siseruumides, kuhu minna õues ning kui oled kooli piirkonnast väljas, kellele kuidas teada anda, et sinuga on kõik korras. 

Kell 13 sain teada, et mind on määratud jaapani keele gruppi 1D. Nimelt on siin vist tasemeid kuni 8, ja iga numbri juures on omakorda 8 tähte. Eks näis. Õnneks on keeletunnid ALATI päeva esimesed. Muuseas oli mu kirjaskastis teade, et pean VÕIMALIKULT KIIRESTI ilmuma ühte kontorisse, sest mu pangaarve avamise dokumentidega polevat kõik korras. LÄksin siis kohale ning ametnik sundis mind 4 korda ühte dokumenti uuesti täitma, sest nr 8 mille tegin, ei olnud piisavalt ümar. Ja et L-tähed mu nimes polnud piisavalt sirged.... Kui lõpuks väriseva käega valmis sain ja mu varesejalad heaks kiideti, nägin koridoris austraallannat, kellega koos seal Panganduse-üritusel kõrvuti istusime. Vabandasin ta ees, et ta kallal nokkisin (ta pidi ühte dokumenti 6x ümber kirjutama), sest pidin täna ise ka seda tegema. Ta naeris ja ütles, et loodab et on minuga ühes jaap k tunnis, sest minuga on vahva. 

Täna läksime soomlannadega lõunat sööma jaap kohvikusse. 3 euro eest saime kana karriga. Sellise summa eest sööks siin täitsa tihti :)

Käisime vaatasime ka ruumi, kus pakuti wifi-teenust. NImelt pakutakse mingit seadeldist, mida pead endaga kaasas tassima, kuid see-eest olen siis pidevas wifi levialas. Pakkumine on 5980 jeeni kuus (58€), mis on minu arvates natuke liiga palju. Jah, ma saan kuni 10 seadet sinna wifi-sse ühendada. Jah, see seadeldis peab vastu 10h, enne kui teda on vaja laadida. Aga ikkagi... Ma ei tea veel. Pigem tuleks jõuluks koju... ;)

Pärast kooli, peale kl 15, otsustasime soomlastega kogeda midagi uut. EHk minna koju mööda teed, mida mööda me veel käinud pole. Jenna tahtis hirmsasti näha ära "Pacinko ja Slots" kohe. Üritasin talle selgitada, et see on rõve koht, kus on palju hasartmängimasinaid ja kus on siuke müra nagu sõjas ja ilge suitsuhais. No kes siis mind kuulab, kui väljas see hoone nii kutsuv näib.

Kairit oleks täna saanud silmi pööritada, sest miskipärast otsustasin esimesest toidupoest osta 2L veepudeli, et seda mööda pikka tänavat käe otsas tassida, kuni kl 20 alles koju jõudsime. 

Tee kooli väravast ühika väravani. Selline vaade mõlemale poole, u 2,5km pikk. Tunneli lõpus paistab valgus... Ükspäev istun seda joonistama, kas tuššiga äkki? Või pigem harilikuga, mis arvate?

Käisime ka riidepoodides, kuna Jenna polnud eriti suveriideid kaasa võtnud. Ta on 23-a,aga ta on suur Miki-hiirte fänn. Õnnestus endale ka üks pikema varrukatega pluus leida 3€ eest. 

Kell 20 saime koju ja suht kiiresti tuli uni paele. Ärkasin nüüd ja mõtlesin,et toksin meenutused siia, enne kui midagi meelest läeb ;)

Neljapäev, 25.aug 2016

Eile õhtul oli tore magada kl 20-21.30, et saaks veel kl 1 paiku tüübiga vestleda - kuid see-eest oli ülejäänud öösel kuidagi unetu olemine. Tundus, et kliimaseade puhus väga tugevasti ja tekitas rohkem müra. Lisaks oli ärgates kurk valus ning pea kergelt valutas. Öösel kell 2:04 vaatasin veel voodis vähkremise peale kella ning kell 6.15 läks juba kurguvalu tõttu uni ära. 

Hommikul vaatasin igaks juhuks järele, ega astmaatikust toakaaslane pole ka MINU akent ööseks lahti jätnud - ei. Selgus, et valgusti nupu all on veel üks nupp, millega saab kliimeseadme võimsust tõsta. Ja see oli kuidagi ööseks sisse jäänud. Või liigutaks üldse oma madratsit nii, et mu pea otse selle müriseja all poleks ja tuul mulle peale ei puhuks?

Päevakava järgmine:

9.30 - 10.15 Academic Orientation, @Multimedia Hall

1.30 - 4.30 Academic Advising, @SHOMU Office

Kuna nii vara sain üles ja dušši all käidud, mõtlesin veel oma tunniplaani vaadata ning seal midagi muuta. Enda suureks üllatuseks avastasin, et olen õhtul vajutanud "salvesta" nupu asemel "esita"... Lisasin ka 5 ainet, mida soovin juhul, kui esimesi eelistusi võtta ei õnnestu. Sel juhul pidi süsteem andma otsustuse arvutile, kes teeb loteriid - kes mis loengud endale saab :)

Hommikusöögilauas kohtusin soome tüdrukutega, kes kutsusid mind endaga kaasa, et koos kooli poole jalutada. Naersin, et eile kõndisin selle vahemaa 10 minutiga ära, aga täna eelistaks pigem 10 minutit varem minema hakata, ja pigem aeglaselt loivata kui end läbimärjaks higistada. 

Dekaan oli väga vahva tegelane, kuidagi inspireeriv! Ta ei rääkinud nagu suur juht ja õpetaja, vaid pigem tõi näite sellest, kuidas tema omal ajal palju aastaid tagasi siinsamas koolis õppis ning kui palju ta siinse kultuuri kohta teada sai näiteks kirjanduse kursust võttes. 

Samas saime ka teada, et kursus jääb ära, kui seal on vähem kui 10 osalejat. Kuid see annab võimaluse KIDLASTI saada järgmisele kursusele, mille endale valime. Kuni 14.septembrini saab mõnest enda valitud loengust veel loobuda - kui sisu polnud see, mida lootsime. 

Samas pakuti kooli kõrvalt võimalust veel liituda iseseisva programmiga (Experience Japan program - koge Jaapanit programm) - erinevate klubidega, nagu nt reisid Kyoto`sse, Nara`sse ja Osaka`sse; traditsioonilist kokkamist kogeda - Takoyaki ja Sushi valmistamist; korvpalli ja jaapani muid mänge mängida; õppida kalligraafiat, kanda kimono`t, lastega mängida. 

Samas pidi koolil olema terve hoone veel täis erinevate klubidega - kes mängib mis mänge, käsitöö jne. 

Seega kooliväliseks tegevuseks on ka piisavalt võimalusi. 

Ehk nagu dekaan rõhutas: siin koolis paneme teid olukordadesse, mida te oma kodumaal asuvas koolis ei pruugi juhtuda. Ta julgustas meid tegema ja kogema uusi asju! Ta soovitas mitte minna grupiga kuhugi ekskursioonile, vaid pigem omapead - ning seista kusagil tänavanurgal ja vaadelda, ning siis näha välja nagu oleksid ära eksinud, et anda kohalikele võimalus endale appi tulla, sinuga tutvuma. Ta julgustas meid endale leidma vähemalt 3 jaapanlasest sõpra, et nende kaudu kohaliku eluga veelgi oma kogemusi rikastada. Looge uute inimestega uusi tutvusi!

Septembri lõpus pidi kooli tulema 13 500 jaapani üliõpilast...

Kansai Gaidai Ülikool (KGU) pidi olema ainuke kool, kes pakub võõramaalastest tudengeid jaapani ettevõtetele internatuuri tegema - Internide programm kevadsemestri tudengitele. 

Pärast inspireerivat avakõnet tahtsid soomlannad oma arvutid ka kontrollitud saada, et saaks siis hakata kooli võrgustiku kaudu oma kooliasju ajama. Näiteks oli koolil juba augusti alguses teada, mis tunnis mis päevadel toimuvad. Kuid millegipärast neid plaane meile, tulevastele õpilastele, ei saadetud. Seega sain endale teha õppelepingu ja õppeplaani sellise õhkõrna lubadusega, et no me proovime sind sinna sinu soovitud kursustele registreerida, aga see ei pruugi õnnestuda. Seega minu valitud loengud kattuvad - osad on sama päeval ning mul ei õnnestu puht füüsiliselt olla kahes loenguruumis korraga. Seega tuleb teha endale uus tunniplaan, ning oodata kuni laup hommikul kl 9-ni, mil on tähtaeg. Kui tähtaeg kukub, selgub, kas sain soovitud kursustele või mitte. Siis on 2 nädalat aega veel mõnest loengust loobuda, niiet ma ei teagi, mida teha... Kas kohe oma tunniplaan kinnitada erinevate allkirjadega, vüi pigem paar päeva/ nädal oodata ja vaadata, kas ikka jään rahule...

Siin on "esialgne" tunniplaan, siia lisanduvad veel varahommikused jaap k tunnid. Tuiasime soomlannadega mööda erinevaid hooneid ringi, üritasime õigeid kohti leida ja meeles pidada. Natuke on see raske seeõttu, et kõik hooned näevad kuidagi ühtemoodi välja, nad on ühte värvi. Lisaks on nad omavahel mingite sillakeste, koridoride ja varjualustega ühendatud. Minul on raske meeles pidada või üldse aru saada, kus üks hoone algab ja teine lõpeb. Tegin pildi ka endast ja koolist.

Veepudelitel on ka kooli nimi peal. Vett võib siin juua nagu hobune, ühtegi tilka välja ei tule. Mingi hetk läks mul süda pahaks ja sees hakkas keerama, niiet ostsin liitrise veepudeli ja kummutasin selle sekundiga kõrist alla. Hakkas parem küll. Ülepäeviti hakkan ka C-vitamiini jooke jooma. Eile õhtul sõin näiteks 2 pakki mingeid šokolaadiga kõrsikuid ära. Enne saab kõht täis, aga sellist tavapärast energia- või suhkru-laksu ei tule. Mu õde Teele arvas, et neil äkki mingi teistmoodi suhkur, mida meie kehad ei omasta...

Soomlannad käisid ka oma ühiselamu eest tasumas. Sest mõttes läks mul hästi - ühikas tasuta, õpe tasuta, lisaks stipp. Soomlannad maksavad ühika eest 200 000 jeeni (ca 1770e), lisaks pidid ise endale ostma lennupileti ja ka 4 kuu toidu. Ameeriklased pidid näiteks igaüks maksma 60 000 USD, et üldse kooli vastu võetaks. Paljudel on keskmine hinne nii madal või osa aineid jäänud tegemata, mistõttu pole stipi jaoks sobilik kandidaat. 

Ühe hoone siseõuest leidsin sellised kujud:

Kui üks soomlannadest oma asjade eest tasus, siis teine hakkas lauda korrastama, sättides kenasti laual olevad pakid ühtlastesse hunnikutesse. Vaatasin seda ja ütlesin naasevale soomlannale, et kui stipi tarvis pean paar tundi nädalas vabatahtlikuna tööd tegema, siis pakun end siia lauda korrastama. Tegelikult võtan aga selle agara koristaja kaasa, kes minu eest kogu töö ära teeb, nii et saan ise ainult toa nurgas istuda vms ;)

Teise hoone ees selline vaatepilt: istekohad lõõskava päikese käes ja teisel pool sissekäiku istekohad puuvõra varjus. Kumma valiksid sina?

Käisin ka ise ühes kontoris kurtmas, et lolli peaga olin salvestamise asemel juba tähtsa dokumendi  esitanud. Mulle tuldi lahkelt vastu ning süsteemist võeti n.-ö "lukk maha" - et saaksin aineid ikka juurda lisada.

Meil oli täna missioon - minna kuhugi seiklema, ning ühel tänavanurgal niikaua lolli ja äraeksinud näoga seista, kuni keegi appi tuleb,. Tegelikult oli selle asja varjus minna kohalikku linnavalitsusse, esitada seal oma residendi kaart ning saada seal mingi ametlik tempel, mis kinnitab mu elukoha aadressi. Sama kaardiga peame järgmisel päeval tagasi kooli minema, et seal selle dokumendi koopia esitada. 

Kogu süsteem on kavalalt üles ehitatud! Sulle antakse kätte ingliskeelne, ladina tähtedega linna kaart. Ning kui kohale oled jõudnud, avastad, et sa ei saa midagi aru, sest kogu linn on ju tegelikult jaapani tähestikus... Seega sul ei jäägi muud üle kui segadussesattunud nägu harjutada :) Mis paneb omakorda tundma huvi tähestiku ja inimeste vastu, seega missioon saavutatud. 

Tegin ühele soomlannale bussis soengu ka pähe:

Siin otsime parki, mille serval pidigi City Hall ehk linnavalitusus olema. Saime kõik oma templid kätte ning vahtisime linna vahel natuke ringi, istusime ka sööma. Vahelduseks Mäkile või tavapärastele nuudlitele istusime mingisse Curry-kohta maha. 

Õhtuks tahtsime veel korra jalga puhata ning maandusime Starbucksis.

Võtsin endale nüüd igaopäevaseks missiooniks istuda 15 minutit seal nurgataguses jaapani aias ning oma tunnetega tegeleda. Äkki see aitab kuidagi vähem nutta, või rohkem teadvustada, mis minuga toimub.

Eelmise ja selle aasta vahe on lihtsalt... nii suur. Pool maakera, olen teisel pool maakera omadega, sada sammu sekundis. 

Lõpuks panen ühe paari aasta taguse välgatuse ka:

Ah, oleks mul taeva tikitud kangad,

Kuhu kootud on kuldne ja hõbene valgus,

Sinised, kalbed ja hämarad kangad,

Kus päevane, öine ja koidikuvalgus,

Ma laotaks need kangad su jalgade ette,

Kuid kõik, mis mul vaesel on, on mu ulmad;

Olen laotanud ulmad su jalgade ette;

Käi tasa, sest see, millel käid, on mu ulmad.

(William Butler Yeats)

Kolmapäev, 24.august 2016

Hommikune üritus algas juba kl 9.30, seega panin äratuse kl 7.30-ks.

9:30 - 10.00 Introduction to Orientation Program @ Multimedia Hall
10.00 - 12.00 Campus Tour @Multimedia Hall
14 - 16 Japanese Language Placements Test, @ Multimedia Hall
16-17 Banking Session, @ 3208

8.45 sain kolmandalt korruselt lõpuks allakorrusele, köögi ruumidesse. Seal on külmkapid (jagada kahe toa peale), pliidid, ahjud, kraanikausid ja muu toitumiseks vajalik. Ise tuli endale hankida joogikruus või klaas; ning kas pulgad söömiseks või lisaks ka kahvel-nuga-lusinas. Ühes toidupoes oli 100-jeeni sektsioon, mis tähendas et nii 8 riidepuud, kahvel, lusikas, nuga ja tass - maksid kõik a 100 jeeni (=0,8€).

Kell 9 hakkasin uksest välja minema, ilmselt viimased tervitus-meeskonna liikmed istusid kõik viiekesi välisukse juures põrandal. Küsisin, et kas ootate mind. Raputasid pead, et kahjuks ma pole viimane. Nende arvates kulub 1,5km kõndimise peale 30 min. Aga nad ei tea, kui pikad mu jalad on ;) ja kui kiiresti "jalutada" suudan, eksju, Mai?

Igatahes olin 9.15 juba platsis. Aga Mai, sinu suureks rõõmuks võin öelda, et VÄGA suure tõenäosusega õpin ma nüüd VÄGA aeglaselt liikuma. Lihtsalt tänu soojakraadidele pole vaja eriti ÜLDSE liigutada, et higi ojadena lahmama hakkaks. Oma ühikas elavad tuttavaid nägusid tänaval  nähes teeb enamus iiveldamis-nägu ja vastu öeldase alati "you can do it" (küll sa saad hakkama). 

Esimesel ühikas olemise päeval vist hakkasin kööki otsima allkorrusel, ja ei leidnud. Üks põhjusi võib olla, et olen topograafiline idioot ja ei leiagi kunagi midagi ise üles... Igatahes astusin sinna tervitus-ruumi kohe sissepääsu kõrval. Kümmekond jaapanlast istus seal, nägu teleka suunas, ning ei vaadanud kordagi mu poole, kui hõikasin "konnichiwa" (tere). Pilgutasin imestusest silmi, sest nende viisakus-astme ja meeletu kummardumise juurs oli see harukordne ignoreerimine. Küsisin, et ma unustasin enne küsida, kuspool köök asub. Kümne jaapanlase käed tõusid ja näitasid selja taha. Keegi ei vaadanud mu poolegi. Hingasin draamatiliselt ja kõvasti sisse "haah" ja ütlesin inglise keeles "te olete vist päris väsinud". Siis tõmbasid paar tükki pea piinlikult õlgade vahele ja minu korruse juhendaja/ assistent tõusis suht aeglaselt püsti ning tuli minuga kaasa. 

Esimesel korrusel asuvad peale köögi veel igausgu ühiskasutuses olevad ruumi - pesuruum pesumasinate ja kuivatitega (mis töötavad 200 jeeni eest), automaadid jookidega, vist oli ka triikimise ruum ja ruum, kuhu viia oma sorteeritud prügi, ning rurm, kuhu viia veel erinevaid asju, mida enam ei vaja. 

Igatahes ütles hommikul üks jaapanlasest õppejõud meile kõigile kooli poolt "tere tulemast". Ja et neile, kellele üldse ei sobi see palavus ja niiskus, on tal lohutuseks öelda, et "ärge muretsege, see kestab vaid kuu aega veel". Ja et ka taifuune pole neil siin hea mitu aastat olnud, aga näe meie tulekuga tuli neid lausa kolm tükki! Saime soovituse igale poole kaasa haarata see starter-pakk kilekaante vahel olevaid dokumente, kus on igasugu pabereid, mis vajavad allkirjastamist; või siis lihtsalt numbrid, mida on sinna-tänna vaja lisada. Ütleme nii, et iga kohtumisega lisatakse sinna VEEL pabereid, ehk see mapike vaid pakseneb...Õnneks andis onu täpsemad juhised, kuhu tuleb veel mis järjekorras minna. Näiteks tuleb ära käia linnavalitsuses ja ametlikult registreerida enda elukoht, sest siis on võimalus endale saada 31.septembriks ametlik tudengi-kaart, millega saan kooli hoonetes vabamalt ringi liikuda.  

Kell 10 algas ringkäik ülikoolilinnakus - näidati kätte söögikohtade, puhkeruumide ja arvutiklasside  asukohad, aga ka panga-automaadid ja raamatukogu; ning kus saab tasuda oma erinevaid õppe- jm makse (näiteks kursuse "Manga joonistamine" eest tuleb maksta 92€ õppematerjalide eest).
Igaühele on kooli tehtud oma kirjakast, kuhu tulevad koolipoolsed teadaanded ja kuhu pannakse ka kirjad, mis meie nimele kooli saadetakse. Seda kästi paar korda nädalas ikka kontrollida.

Pärast ekskursiooni lõppu tahtsin saada kinnitust, et saan kooli võrgustikus oma sülearvutit kasutada. Läksin selleks ettenähtud ruumi ning panin kirja aja, mil oma läpakaga sinna ilmuda. Õnneks sain aja tänaseks kl 14.45.

Läksin kohe ka kohta, kus maksta ülejäänud asjad ning anda ära igasugu pabereid nt kindlustuse omad. Leidsin need mapi vahelt üles ning lisasin tähtsad numbrid ja allkirjad. 

Tundsin ka, et vajan kehakinnitust. Kuna lähim kliimaseadmega koht oli McDonalds, astusin kohe jahedasse ruumi. Mõne aja pärast liitusid minuga 2 soomlannat, kes polnud toidupoode üles leidnud. Lubasin neile pärast lõunatamist õige teeotsa kätte näidata. 

Siis võtsin välja kaardi, kus olid kirjas juhised, kuidas leida üles linnavalitsus. Kuid suht tee alguses sain aru, et olen vales suunas liikunud ning ilmselt peaksin sinna ametlikku kohta minema koos oma Jaapani Keelt Kõneleva Sõbraga edaspidi (JKKS). Lahe oli ka see, et kui oleme hädas või kellegil on mure, siis saame pöörduda kooli nõustaja poole. Kes aga kahjuks ei räägi sõnagi inglise keelt. Niiet sinna soovitati ka minna oma Jaapanikeelse Sõbraga - lahe "sundiv" süsteem, kuidas leida endale "sõber". 

Kella 14-ks hiilisin tagasi jaapani keele testi tegema - et teada saada, mis grupis peaksin keeleõppega algust tegema. Nimelt tuleb see grupp ise endale tunniplaani valida. Kuid enne ei saa vastavat tundi valida, kui ei tea, mis tasemel oled. Panin meelega osa vastuseid valesti, et mind PÄRIS algajate gruppi lisataks...

Kell 14.45 olin juba oma läpakaga ülevaatusel. Õnneks kõik vastas nõuetele, ning anti jälle 4lk juhiseid, kuidas arvuti kooli võrku ühendada. Täna südaööl lõpeb nimelt ära õigus kasutada tasuta wifi-t, mis esimesteks päevadeks ülikoolilinnakusse üles pandi - et saaksime oma koolile ja lähedastele teada anda, et oleme edukalt kohale jõudnud!

Kell 16-17 pidi olema pangaarve avamise üritus, mis oli soovitav neile, kes stippi saavad. Köögis teistega rääkides selgus, et väga paljudel ei vastanud keskmine hinne nõudele, et stippi saada (Eestis pidi olema see 3,5). Kuna jaapani pangad on väga ranged, siis minu suureks üllatuseks LÄKSKI tund selleks, et viiele paberile käsitsi oma varesejalgu tippida. Nimelt ei tohtinud ühtegi tähte üle sodida või väga ümmarguselt kirjutada - seega kõigepealt räägiti aeglaselt üle, kuidas mida kirjutada. NÄiteks et nr 1 ei ole lihtsalt sirge kriips, vaid sinna tuleb ka väike nokake teha; ja et A-täht peab olema ilus kõrge kandiline katus, mitte ümmargune lääpas onn jne. Mu kõrval istus üks austraallanna, kes vist igal paberile midagi valesti tegi ning pidavalt pidi kõike otsast peale tegema. 

Enamus rahvast siin on 21-23 aastased. Tunnen end siin natuke nagu vanur. 

Ja kuidagi kriibib sees. Mitu õhtut olen mõelnud, et miski ajab nutma. Kui täna end mitu korda kuhugi ära lõin, jäin korraks nurga taha seisma ja mõtlema, et mis minuga toimub. Et kuidagi pea on laiali, unustasn oma asju pidevalt igale poole ja ma pole nagu üldse KOHAL. Sain aru, et KOHALOLEMINE ongi see, mis nutma ajab - sest - I am living the dream. Elan oma unistust, ja see tunne... võtabki pisarad lahti. Olen seda nii kaua oodanud; ja end üle mõistuse pingutanud ja kokku võtnud, et siia saada.  Pidevalt on tunne, et ma ärkan kohe üles, ja see unenägu, see imeilus unenägu saab läbi...   

Siin pilt wc-poti küljes olevast "käetoest". Nagu toakaaslane ütles: "nii tore on sinna maha istuda ja tunda, et tagumik põleb" (your ass is on fire). Et ei tea, kuidas seda prill-laua soojendust välja lülitada. 

Ühel õhtul arutasime voodis, et milleks see "Flushing sound" (loputuse helid) nupp seal küll on... Et keegi ei kuuleks, MIDA sa seal teed?

Ma käisin täna vist 3x dušši all. Kohe, kui end ära pesed, kattud uuesti higiga... Mõtled korraks, et "ohh ma seisan nüüd natuke, et kuivada". Aga sa ei kuiva, sest ruum on niiske ja lämbe. Seega tuleb suht märjana endalw rätt ümber kerida ning kähku oma tuppa joosta, kus kenad +25 kraadi sul kuivada lasevad. 

Head und, kodumaa! Teil on kell alles 17 :) 

Teisipäev, 23.august 2016

Hommikul vist peale kl 11 ajasin silmad lahti. Kell 7-8 paiku panime kliimaseadme uuesti tööle, sest ilma selleta on võimatu sõba silmale saada...

Kella 16 paiku läksime toidupoodi, ja mina sain riidepoest ka endale midagi väga hädavajalikku. Seega saan nüüd kantud ja higised hilbud seljast visata ning midagi uut ja puhast vastu ihu. 

Ma ei oskagi öelda, mida muud tegin. Ajasime niisama plära, pakkisime asju lahti ja arutasime tunniplaane.

Õhtul kl 19 paiku läksin kööki, et oma nuudlitele vett keeta. Seisin veekannu juures ja pidin järsku pikali kukkuma, sest mulle tundus, et kuulsin eesti keelt?! Seisin ja kuulasin veel veidi; vist ikka ei ole. Keerasin ringi ja küsisin, kas nad on Rootsist. Kaks blondiini raputasid pead, et "ei, Soomest".

Pool tundi hiljem luristasin laua taga nuudeid, või noh pigem püüdsin neid võimalikult kiirelt "sisse hingata". Muidu on kogu laud ja rinnaesine pärast rasvaseid pritsmeid täis. Mu kõrvale istus üks äärmiselt pisikest kasvu kleenuke pikkade juustega neiu. Teised uurisid inglise keeles ta käest, mis ta nimi on. Neiu vastas :"Lara". Aktsendist sain aru, et tegu venelannaga. Teised uurisid jälle, et kuidas ta kuumale ilmale vastu peab. Lara ei saanud aru, raputas pead. Noja mul suu avanes. Tõlkisin kohe muidugi vene keelde. Lara täiesti hüppas toolil, heast meelest muidugi. Ajas silmad suureks ja uuris vene keelest, et kust mina pärit olen. Ja ütles, et tema teada on Venemaalt veel 2 inimest.

Õhtul kl 20.30 panin riidehunniku pesumasinasse (allkorrusel on pesutuba pesumasinatega, mis töötavad 200 jeeni abil= 1,7€). Kogu see märg krempel tuli kuidagi tuppa kuivama panna, sest kuivatisse ma oma riideid küll panna ei tahaks. Õnneks sai enne poest riidepuid juurde ostetud (kapis oli neid vaid 5 tk), nende abil riputasin kapiustele riided kuivama.

Kell 1 oli lootust Skaibis vestleda, kuid tüüp teatas, et kahjuks läheb tal tööl täna kuni kl 21-ni. Minul oleks siis kell olnud öösel 3, seega eelistasin magama minna, sest homne graafik on tihe. 

Esmaspäev, 22.august 2016

Igatahes olin vaid 3h magada saanud. Kell 8.45 tuli tädi ukse taha ning ütles maagilised sõnad "nain-õ klokk-õ tšekk-õ aut-õ" (nine o`clock check out - kell 9 hotellist lahkuda). 

Täpselt kell 9 oli Yu kohal. Ta vaatas mind hetkeks, kangena. Ja kogeles siis, et "ma arvasin, et sa oled minu vanune". Naeratasin, et tadaaa! SIis kohemtune küsis, et kui vana ma olen. Vaatas mind uuesti imestamava näoga ja ütles, et tema oleks pakkunud mulle 10a vähem... 

Sõitsime metrooga 2 peatust, siis vahetasime liini ja sõitsime veel 5 peatust (220 jeeni= 1,9€). Siis läksime ekspress-rongi peale (350 jeeni= 3€), millega sõitsime ligi tund aega. Viimasena jalutasime läbi paari tänava, et minna viimase bussi peale (230 jeeni= 2€). Bussi oodates vaatas meile lootusrikkalt otsa veel üks valge rassi esindaja, kes uuris kuhu liigume. Kui kuulis ülikooli nime, ütles, et tema läheb samuti sinnapoole. Ning automaatselt hakkas minu Yu`ga jaapani keeles rääkima, seistes mul ees või püüdes pidevalt MINU sõbra tähelepanu. Vaatasin seda vaikides pealt ja mõtlesin, et noh küll elu paneb paika, kes kelle sõbraks jääb või saab. 

Jaapani keelt vadistava plika pärast tuli bussist 2 peatust varem maha astuda - minu ööbimiskohaks oli seminar house 4, tibil seminar house 2. Selle 36-kraadise palavusega tänaval kõndida on üks igavene piin!!!

Igatahes näeb mu ööbimiskoht väga ilus, avar ja puhas välja. Kõigi tubade ustele on kirjutatud, kes seal elavad ja mis toa nr on. Mina olen hetkel toas nr 4326 ning see asub kolmandal korrusel. 

Vannitoad on suured ja avarad, dušširuumi ees on kardinaga ruum, kus riideid vahetada. Vannitoas ootavad tüdrukute neljandal korrusel kenad roosad tualeti-sussid. 

Sain kaustatäie pabereid, mida lugeda - mis päeval ja mis ajal mis üritused toimuvad, kus kooli ja selle elu-olu tutvustatakse; millal tullakse pangast kooli et saaksin siin arve avada, kuhu stipp laekuma hakkab (arvutasin just, et 80 000 jeeni on ligi 700€); millal tullakse meile pakkuma erinevaid interneti- või telefoni-pakette...

Ladusin kotid lihtsalt tuppa, mis on ka üllatavalt suur - vist ligi 20-25 ruutu on suur tuba, kus on servades madratsid ning keset tuba madal laud. Kummalegi poole jäävad riidekapid, ning toa tagaosas on mõlemal pool kirjutuslauad, mille kohal valgustus ja sahtlid, kuhu oma asju paigutada. 

Yu lubas aidata mul leida hea odav interneti-pakett. Nagu koduski, põhineb siingi suurem osa elust internetil. 21-aastane Yu rääkis, et ta ka ei helista enam kellelegi tavalisel numbril, vaid kõik on teinud endale igale poole konto ja helistatakse v kirjutatakse sinna. Jaapanis pidi olema levinud LINE, aga kasutatakse ka Facebook`i ja Skype`i. 

Siin on levinud selline asi nagu pocket-wifi. Mingi pisike vidin, mida kannad endaga kaasas, ning saad igal pool siis wifi abil netis püsida. Vidinad on erineva hinnaga, neid saab rentida ja saab välja osta. Koolile pakutakse seda teenust päris kallina, Yu lubas mul soodsama hinnaga pakkumise leida. 

Käisime kooli peahoones ja istusime McDonalds`isse sööma. Koukisin burgerist hapukurki välja ja Yu jäi mind imestunult vaatama. Ütlesin selgitavalt, et mulle need ei meeldi. Yu nägu läks särama ja ta hõiskas "MULLE KA MITTE". Muigasin ja küsisin vastu, aga kas rosinad sulle meeldivad? Raputas pead ja krimpsutas nägu. Sild oli loodud! Üks ebameeldiv seik oli ka sealsamas, aga seda saab siis teada, kui emaili saadad ja küsid, et mille ma Mäkis maha pillasin, ja mille Yu silmagi pilgutamata üles korjas ja mulle ulatas?

Kui bussiga sinna telefoni-kompanii poole sõitsime, siis Yu küsis, et mispärast ma Jaapani valisin. Mõtlesin natuke ja vastasin, et minu arvates on inimesed siin lugupidamist ja austust täis; ja et kõigesse, mida nad teevad, panevad nad oma hinge ja südame. Yu vaatas mu poole imestunult. Kuna istusime parajasti bussis, siis ütlesin, et näe, mul on sulle kohe näide! Näiteks see bussijuht, praegu. Ma ei tea, mida ta räägib, aga häälest on kuulda, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ja et jaapani keel kõlab minu meelest nagu haldjakeel, see on muusika, mis on nagu loitsud ja võlusõnad. Yu vaatas nüüd mind juba pineva pilguga. Kordasin järele, kuidas bussijuht peatuse nime ütles. Ta nimelt ohkas lõpus, ja alandas häält. Tegin seda hääletooni osavalt järele; Yu kõkutas naerda. Ja nii ligi 10 peatust...

Õhtul kl 18 jäin tuppa kliimeseadme alla magama. Kell 20 ärkasin, mõnus jahe tuba. Pakkisin asjad lahti. Suureks meelehärmiks avastasin, et mu ainuke pesu on see, mis mul seljas on. Ülejäänud olen kuidagi sujuvalt öise pakkimisega kes-teab-kuhu pannud. Koputati uksele ning toodi 2 kasti mu sügisriideid ja teksaid, mis eelmisel kolmap postiga Eestist teele saatsin. Postkontorist öeldi, et pakk jõuab kohale 5-7 tööpäevaga, kuid antud juhul läks vaid 4 päeva!?

Umbes kl 20.30 saabus mu toakaaslane Michelle. Ta on pärit Taanist, kuid kolis mehe juurde Amsterdami. 23-aastane neiu arvas ka, et olen kümmekond aastat noorem. Michelle tegi osava liigutuse - ta nimelt võttis kodust kaasa pika 5-se pikenduse, mille pani ühe jaapani-pikendusega seina. Nii saab kasutada korraga mitut kodust kaasa võetud eset...

Magama suutsin jääda alles kl 3 paiku öösel. Michelle`il on nimelt äge astma ning ta tegi öösel akna lahti. Mis tähendas seda, et kliimaseadme lülitas ta välja ning paari minutiga oli toas sama lämbe nagu õues... 

Esimesed ööd Osaka hotellis

Kohe hotelli väravate juures viskas putkas valvav vanatädi mulle ette minu broneeringu, mil mu nimi peal. Noogutasin ja mind lasti sisse. Kujutlesin küll taksos pool-tukkudes, kuidas kihutan kuhugi pärapõrgusse ja siis ei võeta mind vastu; ja siis tuleb sama suure summa eest kas tagasi sõita või uus ja ilmselt tunduvalt kallim ööbimiskoht leida...

Tädi rääkis suuresti käte abil, et "šaue" (dušš) läks lukku kl 11 õhtul, aga hommikul kell 7 saab juba uuesti dushi alla minna. Kui midagi oli sobiv, tõstis tädi üles pöidla, kuid midagi ei sobinud, siis tegi nimetissõrmedega risti. Midagi üritas ta mulle veel seletada, aga haigutasin laialt ja panin käed pead toetama, andes märku et juba peaaegu magan. 

Kohe jäi silma susside-süsteem. Õues kõnnid ühtede jalanõudega, toas aga sussidega. Sealsed sinised sussid olid ebamugavad, ninast koonuse kujuga. Minu kand oli lihtsalt 4cm üle sussi serva. 

 Tuba oli umbes sama suur nagu mina, madratsi kõrval põrandal kummagil pool veel 30cm ruumi. Nihutasin kohvrid tuppa ning viskasin pikali. Jalutsis oli väike mini-külmik ja televiisor. Kell 2 ärkasin uuesti ning libisesin riietest välja, undava televiisori lülitasin välja. Kliimaseade jäi öösel tööle, sest 2 minutiga kujunes ilma selleta toast taas aurav saun.

Tualett näeb ka väga hiinalikult tuttav välja. Vähemalt siin hotellis. 

Silmad avasin vist alles kl 15. Eelmine öö lennukis jäi ju vahele. 

Tädi näitas, kuidas automaadist joogi kätte saan. Enamus jooke on 100-130 jeeni (0,8-1,1 eur). 

Ohkisin palavust, tädi pani mu kõrval oleva ventilaatori minu poole puhuma. Üks mööda kõndiv onu pani mu ette lauale higistava veepudeli. 

Kõndisin mööda tänavat õhtul, kui jahedam oli. Nägin poekest, mis minus huvi äratas. Silmadega õgisin kimonode mustreid... Oleks 2 tk täitsa ära ostnud, aga polnud kuhugi neid litsuda!

Õhtul nägin koridoris prussakat. Teadsin, et täna öösel ma ei maga... Ja hommikul kl 4 ärkasingi selle peale, et mulle tundus, et keegi kõnnib mu randme peal. Silmadega 2-3cm prussakat märganud, rapsasin käega enne kui aju tööle läks. Rapsasin käega nimelt oma lahtise lukuga koti poole.... Tõusin istukile ja mõtlesin, mida edasi teha. Otsisin internetist erinevaid lähedal asuvaid hotelle, kuid samas selle hinna eest kuhugi mujale ronida - see 36-kraadine kuumus võtab lihtsalt tahtmise ära kuhugi õue minna. Kliimaseadmega toas jaheda õhuvoo käes pole paha seni, kuni ukse lahti teed. Vastu lööb nagu sein, nagu astuks vaakumpakendisse. 

Lisaks näitavad televiisorist iga täistunni ajal uudiseid taifuunist - kuskohast see alguse sai ja mis piirkonna suunas liigub. Reportereid seisavad vihmamantlites, tilkuvate nägude ja kiivritega kaamerate ees sellise ilmega, nagu viiks neid tuul kohe minema. 

Kell 4.30 märkas mind taas onu, kes eile mulle külma vett pakkus. Täna pani ta mu ette lauale ühe tumeda plekkpurgi. Piidlesin purki ja püüdsin välja nuputada, millega tegu on. Siin on muide nii, et inimesed ei kiida end. Et kui su vend on näiteks mingi 500m olümpiavõitja, siis seda sa ei maini. Vaid pigem ütled: "ta jookseb päris hästi". Samamoodi oli ka see, et siin ei kõla hästi öelda "ma ei joo üldse õlut", seega pigistasin vaikselt üle huulte "õlut ma eriti tihti ei joo". Onu itsitas ja ütles "kafee oo lee" (piimakohvi). Tund hiljem kõndis ta minust uuesti mööda ja pani lauale purgi, mille pealt sain aru, et tegu on C-vitamiiiniga. 

Pühapäeva  õhtul olin juba kontakti võtnud oma kooli poolt määratud Jaapani keelt kõneleva sõbra / Japanese Speaking Partner Yu`ga. Kui meie ütleme U-tähte huuli torusse ajades, siis Jaapanis kõlab U-täht nägu naerule ajades. Ehk siis kostub häälik, mis on midagi Ü ja Ö ja Õ vahepealset. Tema nime peale on mul tunne, nagu mul tekiks lõuakramp. Igatahes oli Yu lahke ja abivalmis ning leidis, et ta tuleb esmasp hommikul kl 9 mu hotelli juurde, et aidata mul erinevate rongide ja bussidega koolini jõuda! 

Hilisõhtul hakkas minuga juttu puhuma üks 26-aastane Taist pärit noormees Ek. Jalutasime tänavatel natuke siia-sinna. Vaatasime kuud. Kahju, et pilt kehva kvaliteediga tuli, see valgus ja kuu olid imelised!

Sajatunnine sõit

Järgmine kord olen nii pika lennu puhul nõus peale maksma, aga seda sajakordset ümberistumist ENAM ei tee!!!

Esiteks hakkas mingi reisi-rakendus segast peksma ja väitis, et lennud ja vaheistumised kestavad siis kas vähem või rohkem. Juba neljap hakkas see mind närvi ajama. 

Hommikul sain juba kl 6.30 lennujaama ning mind saadeti kenasti ära. Tore, et ainult tema oli.

Helsinkisse lend tundus nagu ainult lendutõusmise ja maandumise vaev. Ehk siis - see käis nii kähku, et võttis kõrvad kumisema ja pea valutama. Helsinkis suunati kõiki reisijaid ise manuaalselt check-in`i tegema. Kohvritele sildid peale ning ära anda. Kahjuks tehti alles Helsinkis mu pagasile kogu reisiplaan ära - enam ei pidanud neid sisse-välja tarima.  

Londonis oli asi kuidagi vaevaline. Kõigepealt vaadati käes olevat pardalamineku kaarti, ning miskipärast arvati, et terminal KOLM tähendab tegelikult terminal VIIT. Ja öeldi, et mine sinna kilomeetrisesse järjekorda mingit transporti ootama, mis mu umbes 2h pärast vajalikku terminali viib. Seisin ühe kurvi ära, ning lipsasin piirde alt tagasi terminal 3. Kontrollisin lennu nr, kõik klappis. Aeg-ajalt on ikka enda mõtlemisvõime VÄGA vajalik. Esialgse 4-tunnise vahepausi asemel olin seal hoopis 2, millest piisas täpselt - kuna maandusin samas terminalis.

Ootesaal oli täis inimesi, kelle kõrval tundsin end nagu teletorn. Lennuk oli megasuur, 3sed istmed kolmestes komplektides. Sattusin istuma akna alla, üks vahekoht ning üks neiu vahekäigu servale. 

Kuna kiiresti oli vaja tualetti minna, siis ei suutnud ma oodata hetkeni, mil lennukõrgus on enam-vähem saavutatud. Rebisin end juba varem turvavööst lahti ning üritasin sel suure kaldega põrandal tualetini jõuda. Minu ostekoht oli 70K, ning minu selja taga olid 2 rida istmeid veel. Jäin korraks koperdama ning kaotasin tasakaalu - libisesin sokkidega hea mitu meetrit sirgelt tualetist mööda, sain käega mingist toest kinni ning võtsin suht tugeva kurvi. Jõudsin vist korraks häält ka teha, sest üks stjuardess märkas mu ohtlikku lendu ning tegi just sekund enne seda, kui oleksin suure hooga vastu seina põrutanud, nurgataguse tualeti ukse lahti ning lükkas mu hooga sealt sisse. Mis ei tähenda, et ma oma parema jala neljandat varvast siniseks ei löönud...  

Suurema osa ööst raputas lennukis nagu vanas trammist. Magada eriti sügavalt ei saanud. Kui hommikul hakati sooja jooki pakkuma, siis juhtus selline tore "aegluubis-sündmus". Ilmselt oli õhuaukudega tegu, sest kõigepealt anti mulle madal, u 4cm kõrgune ümar kauss. Imestasin topsi suurust, kui sinna kallati vaid 2cm kuuma kohvi. Ja siis läkski asi aegluubis edasi. Lennuk tegi JÕNKSu allapoole, ning kogu kuum kohvi, mis enne oli kenasti 2cm kõrguse ümara kujuga, volksas ümarast tassist 5cm kõrgusele välja ning muutus nano-sekundiga suureks pannkoogiks. Siis tegi lennuk taas JÕNKSu ülespoole, ning ideaalis oleks pidanud seesama kohviloik topsis tagasi olema, kuid vaid 1/5 maandus tassi. Ülejäänud lendas mulle sülle, ning soojade jookide asemel pakuti külmi. 

Hong Kong oli lahe, 29-kraadine kuumus oli sissejuhatus ilmselt eesootavale leitsakule. 

Eriti vahvad olid need suured kõrghooned, mis maandudes tikutopsidena tundusid. Lisaks oli lennujaamas Aasiale väga ainuomane lõhn, mida olen tundnud nii Singapuris, Malaisias, Tais kui ka Kambodžas. Segu leitsakust, kliimaseadmest, niiskusest ja veel millestki, mille peale mõelda ei taha. Nii mõnigi naissoost turist rundis selle lõnga ära ja jäi vist selle üle pikemalt juurdlema, sest paljud oksendasid paberkottidesse lennujaama erinevate varjulisemate nurkade juures. 

Tualetis käsi pestes on samuti süsteem teine - vehkisin käega tükk aega kraani ümber, aga vett jooksma ei hakanud. Kuni üks stjuardess mu kõrvale seisis ning näitas, et mõlemad käed tuleb panna nagu palves koos kraani alla.

Haisusegusest ruumist põgenesin ruttu valgusküllasesse terminali oma lendu ootama. Lennu leidmisega oli natuke küll raskusi, sest uurisin ekraane tükk aega, enne kui aru sain, et tähtede lugemisest tuleb loobuda ning hoopis numbreid otsida.

Terminalis oli asi juba tuntavalt jaapanipärasem. Reserveeritud viisakad ja vaiksed reisijad ootamas õiget aega. Üritasin kohvrist pardakaarti kätte saata - kohe sirutus 3-4 kätt, mis aitasid kotti püsti hoida. 

Mu kõrvale istusid kaks tšikki, kelle vanust ma kohe üldse ei osanud öelda, Mulle tundusid nad 16-aastased, kuid pärast sain Facebook`i vahendusel teada, et nad olid 10 aastat vanemad. Pool reisist möödus tukkudes ja vaikides, kuni toodi toit. Tüdrukud vaatasid üksteisele otsa ning mina piuksatasin ITETAKIMAS, mis ei tähenda otseselt ""head isu", vaid pigem "tänu toidu eest". Kiirelt pöördusid kaks pead minu poole ja kihistasid naerda. Pool tundi hiljem toodi kohvi ja teed, tüdrukud tellisid teed. Suutsin jälle keeletunnist meenutada lauset "sulle meeldib tee?". Igatahes eneselegi ootamatult suutsin erinevatel hetkel täiesti õigeid lauseid välja pigistada. Need on need hetked, mille kohta Auli tavaliselt õlgu kehitades ütleb "mul suu avanes". Kohe otsiti mind Facebook`ist üles, kohe lisati sõbraks, sooviti kena reisi ja öeldi midagi sellist ka, et "äkki õnnestub veel kohtuda".

Maandumine Osaka KIX lennujaamas oli päevavalges äge, kui lennuk vee kohal aina madalamale vajub, ning päris viimasel hetkel ikkagi maapind asfaltiga lennuki alla ilmub. Pimedas ei saanud sellest nii hästi aru. Ainult et kuu oli algul kuidagi väga madalal ning siis tõusis paarikümne sekundiga taas oma kõrguvale kohale tagasi. 

Passijärjekord oli lihtsalt masendavalt pikk. See oli ka väsitav, et seal ruumis oli rõvedalt lämbe. Õnneks avastasin ühe posti küljest teksti, et "kes soovib riiki kauemaks jääda kui tavapärase turisti 3 kuud, peaks pöörduma putkasse, kus on silt RESIDENT CARD". Õnneks õnnestus see kaugelt tuvastada, kuid kahjuks olid ka kõik mitmelapselised pered just sealsamas järjekorras. Samuti taheti näha seda sertifikaati, mille pealt mulle vist see kaart 5 minutiga vormistati. 

Kell hakkas tiksuma kahtlaselt lähedale ajale, mil mul oleks olnud viimane hetk (kl 23) oma ööbimispaika saabuda. Resident card käes, üritasin kohvite järele joosta. Küsiti, et kas mul on see lennukis jagatud paber ikka täidetud. Rabasin kohe oma residendi kaarti välja, ning mind jäeti KOHE rahule. Kusagil ukse peal üritas keegi mind veel kontrollida, kuid läks samamoodi - residendi kaarti ja kooli infolehte lehvitades anti au ja paluti viisakalt edasi liikuda. 

Jõudsin kohvritega välja ning tasksosse istuda. Olin enne kaardi pealt vaadanud, kus hotell asub ning sellest aadressist pilti näidanud. Taksojuht kähvas mulle hinna ning vajutas gaasi. Sain aru, kuidas kõrgusime kiirteel linna kohal. Kiiruseks nägin 120 km/h. Arvutasin korraks taksojuhi öeldud hinna eurodesse ning neelatasin raskelt - 15000 jeeni sain ma 131 eurot. Ja kui ma nüüd jõuan kohale ja mind ei võeta enam hotelli, sest kell on juba 23.20??? Lisaks räägib hotelli omav rahvas vaid kohalikku keelt. Juba eelmine kord Jaapanis käies sain selgeks tõsiasja - ära iialgi alahinda oma suurte silmade ja avala naeratuse jõudu... ;)

Pakkimine

Pakkisin vist öösel kl 1-ni kolmap. Neljapäeval oli plaanis minna juba Tallinnasse ning seal natuke jalutada enne ärasõitu. Reede hommikul kl 8.25 läks esimene lend Helsinkisse ning sealt edasi väljus lend alles kl 14.10. Kogulend oli Tln - Hel - London - Hong Kong - Osaka. Ehk siis Osaka`sse saabumine laup õhtuks kl 21.10. Hotell oli mul võetud selline, kuhu sai kuni hilise õhtuni, kl 23-ni, end sisse registreerida. Seega peaks aega jätkuma. Helsinki lennujaamas 5h, Heathrow`s 4h, Hong Kongis 4h.

Kuna esialgne plaan on siin aasta veeta, sain juba kolmap oma asjadehunnikut vaadates aru, et kõik need jalanõud küll ühte 20-kg kohvrisse ära ei mahu. Litsusin kähku suuremad sügisjalanõud ja rasked teksad kahte väikesesse kasti ning saatsin need postkontorist endale, Jaapanisse. Nimelt saadeti me tulevane Jaapani-aadress juba varakult, et saaksime oma asjad endale juba n.-ö "ette" ära saata. Et siis poleks suurte kohvritega vedamist. 

Sinna seltskonda ma sobin küll, eksju?

Viisa Jaapanisse

Esmaspäeval sai viisa taotlus sisse antud, ning kolmapäeval juba helistati, et võin passile järele minna. See oli küll megakiire!

Kuna võitsin õppeaasta Jaapani ülikoolis, siis arvasin esialgu, et olengi Jaapanis aasta. Kuid Kansai Gaidai ülikool seadis tingimuseks, et esialgu tuleb teha õppeplaan ja -leping 1 semestriks, ning positiivsete tingimuste korral (hinneteks A, B ja C) saan ka järgmise semestri õppeplaani ja - lepingu vormistada. 

Sügissemestriks saabumise aeg oli 20-22.august ning pärast seda toimuvad augusti lõpuni erinevad koolitused selle kohta, kuidas ringi liikuda, asju ajada ja mida tähtsat siinsest koolielust teadma peaks. 

Sügissemester algab piduliku ava-tseremooniaga 31.augustil, kool algab 1.sept ning sügissemestri eksamid on 15-17.dets. Ühiselamu koht tuleb vabastada 24. detsembriks.  

Kevadsemestriks saabumise aeg on 17-18.jaanuar ning koolitused toimuvad 19-24,jaanuar. KOol algab 25.jaanuaril. Kevadine vaheaeg koolis on 18-26.märts ning mingid kevadpühad on ka 3-5.mai. 22-24.mai toimuvad eksamid ning ühiselamu koht tuleb taaskord vabastada 1.juuniks.

Kuna juba aimasin, et ise passile järele minna ei saa, siis olin eelnevalt teinud nooremale vennale avalduse, et luban tal oma passi vastu võtta. Suureks üllatuseks avastasin, et viisa oli antud mulle 1 aastaks ja 3 kuuks. 

Noja siis... Hakkas saabuma kilomeetrite viisi kirju selle kohta, millised ravimid on Jaapanisse lubatud kaasa võtta; ming milliseid pole lubatud. Näiteks Tylenol Cold on siin keelatud.

Jaapanis koolis käies on elamiseks mitu viisi - kas elada ühiselamus, saada peresse majutatud või otsida endale ise elamine. Olles juba Jaapanis käinud, tean ma, et nad kipuvad suht sekundipealt su elu ära planeerima. Ning eeldavad vastu viisakust või olukorraga leppimist. Seega - valisin ühiselamu. Pikalt tuli kirjutada sellest, mitmeses toas soovin elada ning mis rahvusest toakaaslasi eelistaksin. 

Lennupilet 320 euro eest sai ostetud juba märtsis. Põhjusel, et mida varem, seda soodsama hinnaga.

Sain ka kinnituse selle kohta, et olen ostunud nende valitute hulka, kes saavad Jaapanist 11 kuud stipendiumi, 80 000 jeeni kuus. Kuna välistudengeid pidi olema seekord üsna palju, siis tuli neil teha valik.  

Certificate of Eligibility

See on siis selline ametlik tunnistus (CoE), mille Jaapan mulle välja annab, kui on selgunud, et ma pole mingi kriminaal, maffia bossi lesk jne. 

Esmaspäeval sain e-maili DHL-ilt, kus oli kirjas, et see kõnealune dokument on Jaapanist teele pandud. Istusin vist parajasti Viljandis ja kudusin kangast, oli kolmapäev. Kui helises telefon ja meeshääl tutvustas end DHL-i kullerina ja teatas, et ta on mul 15min pärast ukse taga. "3 rida punast, 7 tumesinist",  mõtlesin mina ja kudusin edasi. 

Jälgisin silmadega Vilma hoone maja tagaust. Siis jäin mõtlema, et kuidas kuller teab just SIIA ukse taha tulla?! Ja sain aru, et ju ei teagi... Tema ilmselt ootab mind mu Tartu-kodu ukse taga, mille aadressi olin lahkelt kooli sisevõrgustikku lisanud. 

Haarasin ehmatusega telefoni ning asusin otsima sõpru, kes päeval kl 15 poleks tööl, vaid pigem kodus. Õnneks leidsin sellise (Aitäh, Hendrik!) ning juhatasin kulleri õigesse kohta.  

Millegipärast oli nii, et selle dokumendiga tuli nädala jooksul saatkonda, et viisa taotlus sisse anda. Kuna järgmisel nädalal olin lubanud olla Valgamaal, siis tuli vahepeal ära käia Tallinnas, Jaapani saatkonas...

Unenägu

See oligi vist Valgas, kohe peale toredate uudiste saamist, kui nägin ühte unenägu.

Unenäos olin Jaapanis ja teadsin, et olin seal juba paar kuud olnud. Ohkasin raskelt, sest õhk oli lämbelt paks ning raske oli hingata. Kummardusin higiselt ohkama ning hoidsin kätega mingist käsipuust kinni. Nägin oma kõhtu, mis oli umbes 4-5 kuu rasedust. Jäin oma kõhtu jõllitama - mis mõttes? Ma ju tahtsin siin AASTA olla, aga nüüd ma ju ei saa, pean ju varem tagasi minema, et sünnitada!? Kui ma aprillis sünnitan, siis... siis.... Ärkasin, higise ja kangena, käed kõhul.

Pilgutasin mitu korda silmi ning püüdsin asja läbi hammustada. Esimene järeldus oli, et ei vaata enne äraminekut ühegi mehe poolegi - et vähemalt rasedusega ei riski.

Mitu kuud hiljem julgesin seda unenägu emale rääkida, ning ema arvas, et rasedust unenäos võib mitmeti tõlgendada - näiteks loomingulisusega. Et toodan või leian midagi, mis midagi uut minus sünnitab. See mõtteviis oleks varem ära kulunud... ;)