Neljapäev, 29.sept 2016

Kuna täna on Manga-tund, siis jonistasin hommikul midagi õpetajale ette näitamiseks. Ta ütles eelmine kord mulle, et prooviksin teha draakonite peasid, erinevate ilmete, silmade ja erinevate nurkade alt - et leida see ÕIGE, mida oma töös kasutada tahan. Siin nad siis on:

"Jpn mõju Eur kunstile". Kuna õppejõud on korelanna, siis enne tundi algust lähen ma alati otsima seda tokki, millega lae alt projektori ekraan alla saada. Sest õppejõud ise ei ulatu seda tegema. 

See tore asi oli ka, et palusin Suzu`l kaasa võtta see raamat, mis ta selle loengu jaoks tellis ning mida ta ise ei taha enam omada. Sain raske raamatu endale ning Yu kirjutas pühenduse ka sisse:

Argentiinlanna Guadi piilus ka raamatusse ja ütles, et peab ikka endale ka tellima. Ütlesin, et enam sellise hinnaga seda raamatut pole. Guadi muigas ja küsis, et kas ta võib nüüd minu parimaks sõbraks hakata. Muigasin, et ainult siis, kui ta ise seda raamatut kooli ja ühika vahet tassima hakkab. Guadi kõkutas naerda. 

Lõunatasin Guadiga koos. Kuigi mul oli paus, läksin varem Manga-tunni klassi. Istusin ja tegin teise klassiga koos oma eelmise tunni tööd. Ehk siis tegin harilikuga jooned ette ning kraapsisin sule abil  tindi kihi peale:

 Kuna tint pidi tunnikese kuivama, enne kui harilikuga tehtud kriipse kustutama saab hakata, siis jalutasin tunnikese kooli territooriumil ringi.
Oma tunni ajal sain peale tõmmata kile-kihid ning asjale jumet anda:

Kogu seda värki oli suht OK teha, kuna tegin sellise valmistehtud asja järgi. Kellegi tehtud joonis juba, mille valguskarbi abil ringi kopeerisin. Originaal siis siin:

Kimono-tunni ajal rääkis õppejõud geiša-elust. Kuidas selleks saadakse ja mis selle asja sisu on. Mõni teine päev kirjutan sellest pikemalt...

Kolmapäev, 28.sept 2016

Kolmapäeva hommikul oli taas mu postkastis teade - see oli küll sinna juba eile õhtul pandud ning öeldi, et mu pangakaart on saabunud. Kaardile on kenasti peale kirjutatud, et see on vaid SULARAHA-kaart (CASH CARD). Ehk sellega maksta ei saa, saab vaid sularaha välja võtta. 

Käisin sellega uuesti automaadis, kuid masin näitas, et konto jääk on =. Läksin uuesti kontorisse pahandama - et juba eile väideti, et Jasso stipp on saabunud, kuid ikkagi ju ei ole veel. Kontori kaugemast nurgast tuli mehike, kelle inglise keel kehvem oli ning teatas vaiksel häälel ja sügavate kummardustega, et see stipp peaks saabuma hiljemalt reedeks ning nad väga vabandavad viibimise pärast. Venelanna Lera on ka murelik juba, et kus tema rahad ja kaart on... Talle oli öeldud, et ta saab minna kontorisse ning selle kuu stippi kogu ulatuses välja võtta. Kuid ta ütles, et ta pigem ootab pangakaarti - et raha tal veel jätkub. 

Käisin pausi ajal postkontoris, panin paar kaarti posti. 

Tunnis "Jaapani kunsti mõju Eur kunstile" tegi õppejõud huvitava nükke - virutas ekraanile kaks pilti ning palus meil neid omavahel võrrelda. Et kumb on anglo-jaapani mõjudega ja kumb "chinoserie" ehk hiina mõjudega. 

Korjas me kirjatükid kokku ning teatas siis rõõmsal häälel, et tegu ju ilmselge faktiga, et parempoolne on chinserie ja vasakpoolne anglo-jaapani oma. Neetud, ma väitsin just vastpupidist!

Õhtul käisin 2h mööda toidupoode - tean juba, kus on mu lemmik-õunamahl odavam ning kus poes on 10-viilune saiapakk 150 (mitte 6 viilu 250 jeeni eest).

Jõudsin poest koju, ja oma tuppa. Ning kuulsin õuest kostvat mühinat - õues algas mitu tundi kestev jube paduvihm. 

Teisip, 27.sept 2016

Kuna toakaaslane klõbistas öösel kuni kl 3-ni oma arvuti taga, ei saanud ka mina magada. Hommikul kl 7 läks taas toakaaslase uni ära ning ta alustas UUESTI arvuti taga klõbistamist... Olin liiga vihane, et talle midagi öelda.  Teadsin, et ta on pool päeva toas ning olin kindel, et ma ei saa ka siis oma und järgi magada. Seega otsustasin teha midagi enda heaks. Jätsin Manga-joonistamise tundi minemata, sest pea ilgelt lõhkus valutada. Ning läksin hoopis rongiga Kyoto`sse. Tahtsin olla omaette ning lootsin leida  kohta, kus poleks nii palju inimesi ning saaks enda ja oma mõtetega natue rahulikult olla. Olen nimelt natuke kimbatuses ning ei suda ära otsustada, millist suhtumist võtta. Kuidas teha nii, et ei tee endale liiga; aga samas ka teisele inimesele?!

Mõned võted oma 3-tunnisest jalutuskäigust:

 Kuidas seal pühamutes end enne puhastada, selgituseks:

Veel üks käik:

 Megasuur kelluke. Või mis sõna see ongi selle kohta:

 Laejoonistused kellukese kohal:

 Tadaaa!

 Kyoto on täis kohti, kus endale kallist kimonot laeunutada saab:

 Ja linn on neid kandvad naisi ja mehi TÄIS:

Teadsin, et kell 16:30 hakkab tund Kimono ajaloost, seega jõudsin just selleks ajaks tagasi.

Enne leidsin postkastist teate, et mulle on saabunud midagi pangast. Läksin rõõmsalt kontorisse, lootuses, et saan stipi kätte. Sain veidra passi suuruse arveraamatu. Ülenadja teatas mulle pidulikult, et saan sellega sularahaautomaadist enda stip`ile juba ligi - ehk siis, et stipp ongi saabunud! Läksin rõõmsalt automaati ning üritasin seda veidrat "pangaraamatut" mitmeid erinevaid viise masinasse saada, kuid iga kord teatas masin rõõmsalt "bankbook updated" ehk "pangaraamat värskendatud" ning sülitas selle välja tagasi. Käisin pahasena kontoris õeindamas ning mulle öeldi, et kahju küll aga pean siis ikka pangakaardi saabusemini ootama.

Rääkisime Kimono-tunnis raamatust "Makioka sisters", kus oli kirjas kolme õe geišaks saamise lugu ja nende omavahelised suhted. Õppejõud näitas ka klippe kolmest erineval ajal tehtud filmist. Sõja ajal näiteks öeldi rahvale, et nad ei tohi ka rõivastega uhkeldada ning need paluti panna peitu. Paluti hoida madalat profiili ning mitte kanda luksuslikke kimonoid. 

Peale tundi hakkas "Peente kunstide klubi". Kui sinna jõudsin, oli venelanna Lera juba seal. Ta küll küsis, kus see klubi kokku saab ja mis päeval; aga ma ei arvanud, et ta tuleb ise sinna kohale
Kõik olid juba mingis tööhoos. Kuna olin väsinud ja magamata, siis marssisin lihtsalt kohale, krimpsutasin nägu ja istusin maha. Ning võtsin oma helesinise poolelioleva Haapsalu salli välja. Kes vähegi märkas mu tegevust, ahhetas ning tuli näppima. Tore oli see, et kõiki neid töövahendeid nähes tekkis huvi mõned endalegi soetada. Uurisin ja küsisin, et kuskohast see või teine pärit on. Näiteks oli värvide segamiseks mingid lahedad tugevamast kilest alused. Märkasin ka värvipliiatseid. Klubi lõppedes kl 19.30 küsisin karbitäit värvipliiatseid laenuks - et toon nädala pärast need tagasi.

Koju kõndisin koos Leraga, ajasime vene keeles juttu ja ja kõndisime ühika poole. Kilkasin Lerale ka, et näe ükspäev kooli kohvikus vaatas kassatädi nõutult mu kandikut ning ei suutnud mu kandikul oleva saiakese hinda meenutada. Sain olukorrast aru ning teatasin talle rõõmsalt "hyaku san-juu en desu" ehk "130 jeeni".  Tädi naeratas väga meelitatult ning kasseeris mult vajaliku summa. Ise kõndisin ka suht üllatunud näoga sööma. Et kuidas see siis nii juhtus? Ilmselt hakkan kohanema. Klubis suutsin ka kuidagi, ilma mõtlemata, küsida "kus asub tualett" ehk "toire wa doko desuka". Väiksed sammud teevad suurt rõõmu!

Esmaspäev, 26.sept 2016

Esmaspäeva hommikul oli vist taaskord väike test sõnavara peale (5 sõna tõlkida jaapani keelest inglise keelda, ja 5 sõna vastupidi - kirjutada inglise keelest ümber hiragana`s). Õppejõud palus mul teistest õpilastest eemale istuda, misõttu sain väiksema punktiskoori (sest ei saanud venelanna Lera pealt üle kontrollida).

Enne loengut "Jaapani mõju Eur kunstile" tulid sinna klassi ka need jaapanlased, kes samas tunnis on. Siiani olen imestunud, et nad min nimepidi teavad... Teretavad kohe nimepidi - mitte lihtsalt "tere", vaid lisavad ka mu nime. Suzu kirus, kuidas ta oli ostnud amazon`ist selle kalli õpiku, mille õpetaja käskis osta. Suzu maksis 3000 jeeni selle eest, aga kuna me ülejäänud keeldusime seda ostmast (kasutatud raamatuid oli jah 3000 eest müüa vaid 3 tk, kuid ülejäänud maksid 8000 jeeni ning need oleksid siia Jaapanisse saabunud alles novembri lõpuks), siis skännib õppejõud need meile kooli õppeinofsüsteemi "tahvlile", kus saame vajalikud peatükid alla laadida ning arvutis läbi lugeda.

Mõtlesin, et lähen peale kl 15, kui tund lõpeb, Kyotosse. Näiteks käin Manga muuseumis ära. Kuid siis tuli meelde, et ühe kirja tähtaeg on vist täna. VÕi oli see kolmapäev. Seega tulin hoopis koju ja nägin, et kirja tähtaeg oli ikkagi kolmap. Magasin paar tundi ning lugesin järgmise päeva materjale.  

PÜhapäev, 25.sept 2016

Ärkasin hommikul räige peavaluga. Kell 7 oli äratus, et olla kl 9 seal rongijaamas. Ütlesin Saule`le Fb-s, et üritan ikka magada ning liitun temaga hiljem, turul. 

Üritasin edasi magada. Võtsin sisse vees lahustuva valuvaigisti. Ning oksendasin selle 10min hiljem lihtsalt välja. Kell 12 suutsin end lõpuks püsti ajada ning püüdsin mõelda, mida teha. Kui koju jään, tunnen end veel nigelamalt. Äkki liigutamine ikka aitab? 

Läksin allakorrusele hommikust sööma, ajasin Guadi`ga juttu. Ja siis tuli kuidag tuju ja jõud ja tahtmine. Ja pakkisin koti veepudeliga ja läksingi. Esimest korda ÜKSINDA!

Kyotosse jõudsin kenasti oma äranägemisega. Istusin kenasti õige rongi peale lausa, ning sain õiges peatuses maha minna. Need märgid maas tunduvad juba varasemast ajast tuttavad. Punane värv tähistab kiiremat rongi ehk Limited Express`i:

 Kyoto National Museum:

 Mina muuseumi ees:

 Veidrad sildid veidras kirjas, eksju?

 Nägin silti, et siin lähedal on miski pühamu. Pühamu eest paistis vana pühamu ja uus korterelamu. Vana ja uus nii kõrvuti koos, lausa veider ju...

Jalutasin rahulikult ringi:

 NIi punane, nii punane:

 Suur palvela/ pühamu eemalt:

 Katus tundus räästa alt vaadatuna küll mingi 05meetri paksune...

 Taaskord üks väiksemaid pühamuid:

 Inari pühamu, toob sulle head õnne/ vedamist:

 Mingi megasuur kelluka

 Jalutasin pühamust välja, kell oli umbes 16:40. Enamus vaatamisväärsusi suletakse pühapäeviti kl 17, viimased inimesed lastakse sisse kl 16:30. Seega ei jäänud muud üle, kui süüa ja tagasi koduteele asuda. Vaade tänavalt mägede suunas:

 Lahe sillake üle jõe:

 Jõge meenutas täna mulle nii Tartut. Äkki on koduigatsus mul hoopis?

Kusagil kl 19 paiku jõudsin koju, toakaaslane saabus tund hiljem.

Istusin nüüd paar tundi siin, nüüd asun homse kunsti-loengu jaoks lugema. Peaksin ka hakkama seda 3-leheküljelist analüüsi tegema...

Vahtisin ka natuke oma ekskursioone (mis ajal kuhu läheme koos õppejõuga) ning mis kohti ise veel lisaks näha tahan. Et ei kattuks need kohad. Soomlased ütlesid, et võiksime järgmisel pühap minna Nara`sse, et ära näha see kitsede/hirvede pühamu Nara`s. Laupäeval oleme end registreerinud sinna Yukata-proovimise üritusele. Yukata on kimono-sarnane suvekleit, mida kantaksegi suvel ja mis on Yu jutu järgi pisut lühem ja puuvillasest materjalist.Tahaks ära näha selle Toji templi, aga sinna lähen juba ühe õppejõuga laup 22.oktoobril:

Sellest oleks nagu esimesel reisil Kyoto`sse augusti lõpus nagu mööda jalutanud, aga ma pole kindel ka...

 Siis tahaks näha Kyoto`s seda kuldset paviljoni ehk Kinkaku-ji`d:

Ja ksuagil Kyoto`s pidi olema ka Hõbedane paviljon ehk Ginkaku-ji:

Hõbedasel Paviljonil pole hõbedaga mingit pistmist - seal elav shogun tahtis selle hõbedaga üle teha lasta, aga selleks ajaks oli tal raha otsas ja asi jäi ainult plaaniks :)

Laupäev, 24.sept

Kuna pühapäeval oli plaanis minna Saule ekskursiooniga koos Kyoto`see, siis mõtlesin, et teen laupäeval järgmise nädala koolitöid. 

Tegin jaapani keele ära. Ja lugesin siit ja sealt vajalikke asju. Ülejäänud aja tegelesin helesinise asjandusega. Ja puhkamisega. Pärastlõunal käis Saule mu ukse taga ja küsis, kas võiksime koos vaadata filmi, kus Björk mängib, "Dancer in the dark". Leidsime youtube`ist hea kvaliteediga filmi ning asusime seda kl 17.30 paiku vaatama. Mina kudusin oma helesinist iludust, ja Saule kudus oma pruunile lüngale lükitud roheliste helmestega randmekatteid. Või noh, ta pigem joonistas muustrit ruudulisele paberile ning arvutas silmuste ja helmeste arvu. 

Läksime pärast allakorrusele teed jooma. Istusime seal kl 22-ni. Siis tulin üles korrusele, sest tunne oli, et peaksin tulema. Natuke jokutasin, ning jäin vist ilma vestlusest, mille kellaaeg sai ju eile kokku lepitud... Raske on asju ajada inimesega, kes oma lubadustest kinni ei pea; ning oma äranägemise järgi neid endale sobivalt muudab... Aga mulle sellest muutusest teada ei anna... 

Reede, 23. sept 2016

Hommikul vara läks toakaaslane jälle oma peikaga reisima ning tuba jäi nädalavahetuseks minu päralt!

Kuna toakaaslane lahkus nii vara, sain ka enne 8 üles. Ning kordasin sõnu. Kuid sellegipoolest õnnestub tunnis kuidagi närvi minna!

Seekordne kodune ülesanne oli selline, tuli harjutada katakana`t ehk võõrsõnu:

Kuna reedeti saame lõunapausi ajal Yu`ga kokku, siis nii ka seekord. Ütlesin, et magasin halvasti ja olen tiba närvi selle testi pärast. Yu ütles, et tal on ka paus (sest ta loobus mingist loengust, mis talle ei meeldinud) ja et võime koos õppida. Tema ajas oma asju ja mina lappasin oma materjale. Mingi hetk märkasin, et Yu muheleb, telefon käes. Vaatasin ta poole ja ta hakaks naerma, et "tegin sinust enda arvates salaja pilti". Aga et ma olin ikka aru saanud. Tunnen, et ta avas end minule kolmap ja ta usaldab mind kõvasti. Usaldab end minu kättesse, mis on paras vastutus... Olen selles rollis varem olnud ning pole sellega väga hästi oitme tulnud, olen olnud mõtlematu. Aga nüüd tean hoolsam olla!

Kuna esialgu oli mul plaan minna kohe pärast testi sinna Kyoto Rahvuslikku Muuseumi, siis olin enne vaadanud musueumi lahtioleku ajad ja kuidas sinna mis rongiga minna. Kuid test oli oodatust raskem - õppejõud oli küsimused veidi pea peale pööranud ning tahtis juba, et oskaksime materjali sünteesida. Milleks ma polnud valmis! Samuti oli ette antud 4 kujukest, mille jaapanikeelsed nimetusi pidime teadma... Ja mis mul tol hetkel täiesti peast välja lendasid. Ma ei tea, aga ma ei jäänud rahule selle testiga... Pärast testi astusin klassist välja ja tundsin, et tahan vaid koju, oma voodisse. Ja nii ka tegingi. Käisin enne poest läbi ning pagesin oma tuppa end haletsema. Mu jalad näevad kolmepäevasest sääskede söötmisest välja selliseid. Kui kõnnin, ilmuvad need punased laigud ja hakkavad hullu moodi sügelema. Kui istun, siis punased laigud kaovad; ja nii ka sügelus...

Ma ei teagi, mida ma tegin. Aga midagi ilusat helesinist valmib. Printisin mustri koolis välja, aga kuduma hakates sain aru, et oleksin pidanud mustri suuremana välja printima, sest see pidev ettepoole kummardumine võtab selja ära...

Neljap, 22.sept 2016

Neljapäevad on mul kõige pikemad ja väsitavamad päevad... Sest siis on 3 tundi, muudel päevadel vaid 2 1,5tunnist tundi.

Tunnis "Jaapanis kunsti mõju..." olime ilmselt liiga vaiksed ja ei suutnud eriti vastata õppejõu küsimustele loetud teksti kohta, sest õppejõud leiutas meile uue koduse töö - peame minema Kyoto Rahvuslikku Muuseumi ja vaatama seal Jaapani kunsti (kas lakitud ese või portselan vms juba õpitud teema). Lakitööst võib vaadata seda videot. Ning vastukaaluks leidma kas täpselt sama eseme, või sama motiivi või tehnikaga Euroopa Burghley kollektsioonist. Ning kõige tipuks neid kahte omavahel võrdlema 3 lehekülje ulatuses...

Uurisin tunni lõppedes teiste klassikaalsaste käest ka - õppejõud on korealanna ning tema inglise keel on lihtsalt raskesti arusaadav. Tänu tugevatele nasaalhäälikutele läheb ikka hea mitukümmend sekundit, enne kui aru saame, MIDA ta täpselt ütles... Aga kuidas sellest õpetajale taada anda, ilma teda solvamata?!

Lõunapausile läksin koos Guadiga ning kõkutasime taaskord ilkuda. Siis tuli mulle meelde, et kuna täna on viimane tund "Kimonodest", siis panin ju hommikul kotti oma pühapäeval ostetud 3 kimonot, et neid õpetajale näidata. Ja sinna mu voodile need kilekotiga jäid... Seega kihutasin pärast lõunasööki ühikasse, et haarata kott kaasa! Jah, ostsin pühapäeva 3 kimonot - 2 neist on süsimustad, vaid peremärkidega kaunistatud; üks siidisem kui teine. Need 2 paluti mul osta, ja need tuleb postiga Valgamaale saata. Kolmanda ostsin endale, see on musta värvi, kuid allservas on nii tikand ja maalitud ornamente. Ootan ilusamat ilma, et pilte teha ja siis siia riputada.

Kihutasin Manga-joonistamise tundi ning näitasin oma tööd ette. Ühe tundis õpetaja kohe ära, sest see olla väga omapärane koht ühe pühamu juures Kyotos. Need, kel oli 2 joonistust ette näidata, said sinna kleepsu peale - kuna tavaliselt on joonistuste äraandmise päev teisip. Kuna aga seekord jäi taifuuni tõttu tund ära, siis õpetajal polnud seekord aega joonistusi üle vaadata. Kusjuures ta annab sulle täiesti individuaalselt tagasi-sidet su joonistuste kohta... Ma ei viitsi praegu selles hunnikus sobrada, aga väga vahetult kirjutab :)

Kimono-tunni algul näitasin kohe oma ostu ette - öeldi, et sinna ja kvaliteedi suhe on väga hea. Ning et mis värvi obi sinna juurde osta, kuid üldse seda obiga kanda. Aga et saan proovida, ja mängida. Esialgu lohiseb see mul natuke maas, seega tuleb mingi äge vöö sinna peale leiutada küll, kui sellega ringi heljuda kavatsen!

Kimono-tunnis arutasime Junichiro Tanizaki raamatu "Naomi" üle. Raamat anti esialgu välja seeriatena aastatel 1924-1925, ning raamatuna alles aastal 1947. Raamatu põhjal on tehtud ka mitu filmi aastatel 1949 ja 1967. Kuigi raamatus toimub tegevus aastatel 1918-1926, siis filmides on tegevus justkui filmi väljaandmise aastatesse lükatud. Arutasime, kuidas riietus peegeldab peakangelanna karakterit; kuidas ta tahab olla leedi ning õppida klaverit, inglise keelt ja laulu. Kuidas mees võrdleb naist kaunist siidist kimonot kandes lillega, dekoratiivse esemega. Kui mees võtab naiselt ära kõik ta riided, ei saa naine kuhugi minna - mees võtab ära naise jõu... Kimono= jõud/ power. Kuidas naise riided on toas vedelemas, kui naine on ise jalga lasknud - ta riided on justkui ta naha sümbol, sest riided lõhnavad naise järele. Naist ennast pole, kuid ta lõhn on endiselt olemas. KImonost saab justkui naise nahk, naise enda sümbol.
Järgmisel tunnil räägime raamatust "Makioka sisters" (Makioka õed), selleks puhuks tuleb taaskord peaaegu 100lk ingliskeelset teksti läbi töötada... Pidime tunnis vaatama ka filmi ennast!
See on esimestel nädalat olnud päris väsitav, nüüd hakkan juba ära harjuma ning loen kiiremini. Osa akadeemilisemat teksti tuleb ka tõlkida, et sest üldse mingit pointi välja nokkida...

Õhtul hakkas vihma tibutama. Nii lahe, kuidas ratturid oma vihmavarje ratta küljes kannavad:

Õhtul asusin juba lugema raamatut "Makioka õed". Arutasime ka Saulega õhtusöögilauas, mida nädalavahetusel teha.
Kuna homme on suur test aines "kunst Kansai piirkonnas", siis asusin teksti kordama. Mõnes kohas olid mul lüngad sees. Seega otsisin mööda koridore, kus asub ameeriklanna Marietta tuba. Tubade ustel on nimelt kõigi nimed kirjas ;) Leidsin üles, ning koputasin. Avasin ukse ning mulle vaatas vastu räige läbu ja 2 ameeriklannat. Mariette oli nõus minu tuppa tulema, ning teine jäi oma iPadi taha lobisema. Mariette tuli me tuppa ning esimese asjana jäi jahmunult uksele seisma "te tuba on NII PUHAS". Muigasin, et mu toakaaslasel on äge astma. Ta pilgutas ikka natuke silmi, kuid suutis end lõpuks koguda. Tekst korratud, tundsin et suudan juba rahulikuma südamega magama minna. Hommikuks jätsin piltide pähetuupimise. Lisaks on homme peale jaapani keele tundi 2-tunninse paus, äkki õnnestub siis ka midagi üle korrata.

Kolmap, 21.sept 2016

Juba teisip õhtul võttis minuga ühendust veel Yu. Algul oli meil kokkulepe, et ta tuleb mu ühikasse külla reedel pärast tunde. Kuid ta töögraafik olla muutunud ning nüüd olla vaba aega tal homme, kolmap. Uurisime vastastikku, millal ja kus kokku saada ning leppisimegi küllatuleku kokku.

Jaapani keele tunnis saime kätte esmaspäevase testi tulmused:

Ma ei mäleta, mis põhjusel ma oma 4-tunnise pausi ajal ikkagi ühikasse tulin. Igatahes oli täna jälle linade vahetamise päev - mis tähendab, et igaüks toob oma 10 päeva kasutuses olnud voodilina, padjapüüri ja tekikotti allakorrusele suurde kasti ning võtab uued puhtad linad ning märgistab oma toanumbri ja nime suures tabelis. Ja nii iga 10 päeva tagant. Oma toa korrashoiuga tegeleb igaüks ise, allkorrusel on selleks mõeldud tolmuimejad.

Teel tagasi kooli:

Tuunis "Kunst Kansai piirkonnas" jagati meid 4-6 liikmelisteks gruppideks ning andi käsk aruteluks. Reedel on nimelt seni õpitu kohta test ning kordame kogu testiks vajaliku info grupis üle. Kui grupp jõuab samadele vastustele kõigi küsimuste osas, on hästi; kui tekib lahkarvamusi, siis saame õppejõu käest üle küsida :)

Kell 16.30 oli Yu kenasti õppehonne 3 Ooteruumis nagu kokku lepitud. Läksime koos toidupoodi ning ostsime endale õhtusöögi. Näitasin talle kõigepealt me tuba ning läksime siis allakorrusele Õhtusöögiruumi / Dining Room. Sõime toitu ning nägime hulga tuttavaid nägusid. Venelanna Lera ja leedulanna Saule olid ka meiega koos, hiljem liitus ka korraks argentiinlanna Guadi. Guadiga me ei või tundides väga lobiseda, kui me kõrvuti istume, sest siis läheb lihtsalt asi väga ilkumiseks ära... ;)

Lera ja Saule tahtsid minna õue oma folk-laule harjutama ning läksime Yu`ga neid õue kuulama. Mis oli viga. Ma pole kunagi sellisel kellaajal väljas seisnud - alti olen ringi liikunud. Nüüd seistes avastasin järsku, et jalad kubisevad mustades sääskedest. Pagesime Yu`ga tuppa end kratsima.

Igatahes oli kell 19 ning ruum oli jäänud vaiksemaks ning inimesed olid ilmselt juba söönud. Ja siis istus Yu ligi tund aega vaikuses ning vaatles inimesi. Ja mina läksin paanikasse - kui Yu küsis, kui kaua on külalised lubatud ning ma vastasin talle, et õhtul kuni kl 22-ni; siis ta kavatseb nüüd niimoodi kella 22-ni vaikselt tiksuda. Ta nägu ei andnud mingit infot, ning istusin seal, hirmust kange. Jalad sügelemas, ning väsinud. Pigem loeksin üleval oma toas homseks kooliks vajalikku materjali... Samas tuli meelde teraapiast õpitud asi, et ka teraapia seanssi tuleb lubada vaikust, ning et alati pole vaja vaikust täita. Et vaikus pole sama mis tühjus. Seega andsin talle aega mõelda :)
Ja see toimis - ta avas lõpuks suu. Ning avas end mulle. Kui ta oma mõtteid/ tundeid väljendab, siis ta räägib aeglasemalt ning otsib sõnu. Aga see oli ilus... Tal olid hetkeks isegi pisarad silmas. Mul oli hea meel enda üle, et andsin talle aega oma mõtte-otsad ära ühendada :)
Yu`le kahjuks ei meeldi, kui teda pildistatakse, seega temast eriti pilte pole. Igatahes küsis ta mu käest palju asju, ning pean nüüd natuke mõtlema, mida ja kuidas temaga ette võtta.

 Hommik on vast õhtust targem ;)

Teisipäev, 20. sept 2016

Ärkasin juba 8.20, et oma viimane Manga-joonistus lõpetada. Toakaaslane vaatas mind imeliku näoga ja küsis, et kas ma ei teagi, et täna kaks esimest tundi ära jäävad. Öösel kl 3 käisin küll tualetis ja vaatasin, et väga hirmsasti küll vihma ei saja, seega ei saa asi väga hull olla. Kuid jah, läksin allakorrusele oma pesu pesema ning küsisin üle - jah, see  vastab tõele. Aga et kl 11 selgub, kas ülejäänud päev ka kooli-vaba on. 

Kell 11 tuli teade, et kl 16 pidime hakkame uuesti hullu moodi sadama, seega on täna vaba päev. Uurisin ümberkaudseid kohti - nii Kyotot, Nara kui Osaka on taifuuni ehk vihmahoogude meelevallas. 

Mõtlesin siis, et läheks äkki sinna Kyoto muuseumisse - kui nagunii peab ruumis sees passima. Kuid kuna eile oli see neetud "national holiday ehk "respect the elderly ehk "vanaemade-vanaisade austamise püha", siis tähendas see muuseumi puhul seda, et püha ajal on küll muuseum külastajatele avatud, kuid järgmisel päeval jällegi suletud. 

Kudusin uuesti äärepitsi, sain selle kenasti valmis.

Alustasin uut helesinist, tasuta mustriga Mystic forest ravelry`s. 

Kirjutasin siia peaaegu nädalajagu postitusi. :)

Käisin Emma ja Jennaga poes. Ostsin nädal tagasi endale selle rulliga deodorandi. Koju jõudes pakkisin selle lahti ja see lõhnas pigem nagu sääsetõrje. Seega seda eriti kasutada küll ei taha. Täna sain uue ruliga deodorandi ning see lõhnas palju meeldivamalt. Lisaks oli hinnaks 3€, mitte 5 nagu sääsetõrje lõhnaga õudusel.

Ääh, homne päev hakkab kl 9. Peaksin nüüd katakana`t ka harjutama, sest reedel on juba test selle kirjutamise peale ka. Ja me alles eelmisel reedel hakkasime seda õppima...

Esmaspäev, 19.sept 2016

Kuna toakaaslase tunnid algavad esmaspäeviti kl 9, siis ta ärkab üsna vara. Juba nädalajagu magan ma kõrvatroppidega, sest see, kuidas ta hommikuti toas laamendab ja sahtleid kinni-lahti prõmmib...

Hommikul sain minagi vara üles ning jõudsin seni õpitud jaapani-keelsed sõnad läbi kirjutada ning läksin julgelt tundi. Soomlannad olid õhtul ilgelt närvis, sest nad ei viitsinud üldse selleks testiks õppida. Olin varem klassiukse taga ning nägin, et nad põrgulised olid araks löönud ning polnud tundi ilmunud. 

Igatahes sain testiga enda arvates hakkama - vähemalt ma polnud nii nahhaalne nagu need, kes telefoniga sõnastikust oma vastused enne testi äraandmist üle kontrollisid :(

Ootasin kunsti-tunni algust hoones nr 7. 

Tuli meelde, kuidas esimestel päevadel siin majas ringi jooksin ja õiget ruumi otsisin. Ruumi number oli 7102, kuid miskipärast oli mulle meelde jäänud 7012. Käisin 1.korrusel ringi ja ei saanud aru, kuidas siin majas numbrid käivad. Siis avastasin, nagu siit pildilt näha, et majal on ka 0-korrus. Kõndisin seal ringi ja seal oli ainult raamatukogu ja arvutid. Lõpuks küsisin abi ning selgus, et olin ruumi nr lihtsalt sassi ajanud...

Tunnis selgus, et me pole vist väga oskuslikud analüütikud... Õppejõud andis meile ülesandeks minna Kyoto Rahvuslikku Muuseumi ja valida sealt üks ese välja; ning leida kas TÄPSELT sama ese, või sama motiivi või tehnikaga ese Euroopa kogust ning võrrelda nid 3 leheküljelises töös, mis tuleb esitada järgmiseks pühapäevaks 2.oktoobriks. Seega on laupäevane plaan tehtud, eksju! Pühapäevadel enam eriti kuhugi minna ei taha, sest see miljonilinnas ringi kooserdamine väsitab ko-hu-ta-valt. Esmaspäeval on siis väga raske üles saada. 

Õhtul läks ilm kuidagi pilviseks ja veidraks. Magasin, sest pea hakkas valutama. Koju kõndides märkasin, et tavaliselt on näha ümberkaudsed mäed, kuid täna on need miskipärast nagu poole pealt udusse v pilvedesse mähkunud. Veider, et pilved nii madalal on. Sestp ka vist mu peavalu, sest õhus on survet tunda. 

Magasin tunnikese. Ärkasin ning märkasin Emmi sõnumit, et ta tahaks ka selle odava toidupoe asukohta teada. Et kas ma viitsin talle näidata. Võtsime igaks juhuks vihmavarjud kaasa, ning jäimegi väikse saju kätte. 

Õhtul olin tubli ja joonistasin homseks Manga-tunniks.

 Kyoto pühamu ees tehtud foto:

Ja teel järgmise pühamu juurde Kyotos:

 Tegin need enda tehtud fotode järgi - pidime harjutama asju, mis liiguvad horisondi suunas või on mingi veidra nurga all.

Õhtul nägin tormihoiatust - mandri suunas liigub suur taifuun ning peab kindlasti oma toa akna sulgema... Ja hommikul selgub, kas hommikused tunnid jäävad ära või mis saab. Nii põnev! Minu esimene taifuun :)

Pühapäev, 18.sep 2016

Teadsin,et soomlannad lähevad täna Kyoto`sse koos Jenna Jaapani Keelt Kõneleva Partneriga. Algul oli mul mingi mõte nendega liitud, kuid tean ,et Manga-joonistusi on vaja treida ning seda õhtul väsinuna ei tee... Ütlesin juba õhtul ära ning vedelesin hommikul oma tuikavate jalgadega voodis. Kreemi-kreemi-kreemi!

Hommikul selgus, et on järjekordne tormi-hoiatus ning ladistas vihma, seega loobusid soomlannad oma tänastest reisi-plaanidest. 

Kell 14 oli Jenna mu ukse taga ja kutsus mind Hirakata`sse sööma, sinna meie sushi-kohta, mida neile näitasin ja mis neile hirmsast meeldima on hakanud. Jenna mugib sushit,1€ taldrik:

 Minu lemmik, lõhega:

 Macha tee, mida tuleb selle tassi peale VÄGA vähe lisada - seda saab siin tasuta sushi kõrvale juua. See lusikas on sama kitsas nagu söögipulk:

Õhtul kl 19 jõudsime bussi peale tagasi joosta. Kõht oli maitsvat toitu täis, imehea! Ja umbes 3min pärast mind kõndis ka toakaaslane toa uksest sisse. Ta läks reede hommikul Kyoto`sse oma boy-friendi juurde ja jõudis alles tagasi. Kirus, et kõikse aeg oli vihma kallanud ja KÕIK ta riided on vihmast läbi läppunud. Homme hommikul on jaapani keele hiragana-test, aga pigem ärkan varem ja õpin hommikul - siis püsib paremini meeles!

Laupäev, 17.sept 2016

Põõnasin vist umbes kl 10-ni hommikul. Vahtisin arvutist mingit multikat ning ei saanud kuidagi end dušši alla veetud. Kell 12.15 sain lõpuks end toast välja, hommikust sööma. Ei taha täna kuhugi minna. 

Köögikorrusel oli vähe rahvast, märkasin ka venelanna Lera`t. Ta oli kuidagi rahutu ja niheles. Ta oli leidnud siit lähedalt mingid odavad poed ja üles pannud kuulutuse nende jaoks, kes koos temaga seda leida soovivad. Ütlesin, et tuleksin ka. Selgus, et olingi ainuke huviline. Hakkasime juba peaaegu minema, kui ilmus ka leedulanna Saule, kes ka huvi tundis. Astusime koos uksest välja ning leppisime kokku, et läheme kõigepealt sinna "kaltsukasse", kus on odavad riided ning seejärel toidupoodi, mille Lera leidis. 

Kaltsukas läks vist 2h, sest Saule jäi kleite vaatama. Ta nimelt kurtis, et ta polnud võtnud eriti riideid palavate ilmade jaoks ning on tüdinud oma riiete pidevast pesemisest. Ta leidis päris korralikud 5 kleiti, mis talle ideaalselt selga sobisid. 

Mina leidsin portsu kimonosid ja mõned huvitavad nukud, mis ühele tuttavale kindlasti huvi pakuvad:

 Ühe nuku peal oli hind 780 jeeni, aga teiste hindu ma veel ei tea:

Seejärel läksime toidupoodi. Selgus, et kooli ja ühika lähedal olevast toidupoest olema haledalt tõmmata saanud. Enamus puuvilju ja toiduaineid maksis siin poes kõvasti vähem... Olin siiani ostnud 5-6 saiaviilu 250 jeeni eest, kuid sellest poest leidsin kena 10-viiluse saia vaid 140 eest...

Toidukotid käe otsas, läksime ühikasse tagasi, et asjad külmkappi panna ja natuke hinge tõmmata. Ilm on palav ja väsid kiiresti.

Istusin natuke ja ei suutnud rohkem. See must kimono ei andnud mulle rahu. Samuti tahtis üks tuttav, et talle 5-6 euro eest 2 süsimusta kimonot ostan, millel peremärgid peal. Läksin poodi tagasi :)

Lera olivalmis mulle õhtul kl 18 ka näitama seda 100-jeeni poodi, mis pidi olema 40-min teekonna kaugusel. Poed olid vahvad; ühes poes olid kõik tutikad riided 2 eurot. Kuna mul pole midagi pikkade varrukatega, aga kooli sisekliima on klassides päris jahe, ostsin 2 pikkade varrukatega kapuutsiga õhukest kampsunit.

Leidsin ka kasutatud asjade poe, kus oli kasutatud tehnikat müüa:

Õhtul kl 22 jõudsin koju tagasi, jalad lõid tuld. Sõber tahtis kohe näha, millised näevad välja need kimonod, mis talle ostsin. Ajasin  need endale selga, tellija jäi rahule :)