UUs aasta

Uus aasta saabus Eestis. Kusagil Valgamaal, vaikuses ja kerge ilutulestiku sähvatustena kaugel metsa piiril. Koer läks natuke ärevaks kogu sellest mürast öösel, kuid rahunes pärast paari haugatust. Tore oli näha, kuidas mu suur sõber mu tuleku üle rõõmustas! Kui autost välja astusime, lasti koer toast välja ,et ta saaks tulijaid rõõmsalt õuel tervitada. Seisin vaikselt peremehe kõrval. Koer kõndis minust nagu postist mööda 3 sammu, peremehe poole. Ning siis käis kogu kehast nagu elekter läbi, ta raputas end ning keeras end minu poole. Ilmselt registreeris mu lõhna ära... Lahe oli vaadata, kuidas ta siis kohapeal rõõmust ogaraks läks ja karglema hakkas. 
3. jaanuaril olin juba Tallinnas, et valmistuda 4.jaanuaril väljalennuks tagasi Jaapanisse.

Nädalkond hiljem ütles koera peremees, et koer istub maja ees mõtliku näoga ja vaatab ootavalt värava poole. Sealt ma ju läksin... Et pidi ilmselge olema, et igatsen mind :)

Minuga tuli kaasa 18-aastane Triin, kellele 2 nädalat lubasin Jaapanit näidata, kuni mul taas kool algab!

Laup-pühap 15-16.okt 2016

Reede õhtul toakaaslasega rääkides selgus, et temal on sama plaan - minna laup kuhugi ning olla pühap terve päev kodus. Seega muutsin oma plaani: olen laup kodus ning lähen hoopis pühap kuhugi väljasõidule!

Plaan oli mul läbi käia kõik Kansai piirkonna prefektuurid: 

Osaka (käidud)

Kyoto (käidud ja kuidas veel)

Nara (hirvepargis käidud)

Shiga (käisin just laup 22.okt Hyodoin templit vaatamas)

Hyogo (Himeji ja Kobe)

Mie 

Wakayama. 

Naoko elab Wakayama linnas, ja sinna kutsus ta mind novembri keskpaigas, mil seal mereäärses piirkonnas on eriti ilusad värvid puulehtedel ja mere ääres. 

Himeji loss, kuhu pühap minna tahtsin, asub Hyogo prefektuuris. Kuna linnake Kobe asub poolel teel Himeji lossi, tahtsin ka sealt läbi käia. Otsisin kaardilt üles ka Kobe Linnamuuseumi, mis asus õnneks Hiinalinnast mitte väga kaugel. Nimelt käisin sealt 12a tagasi ning mõtlesin, et juba tollal oli see piirkond imeilus. Seega on vaja rongiga Himeji lossist vaid ühes peatuses maha tulla, ning saan 3 kärbest ühe hoobiga nähtud!

Mie piirkonnas asub kohake Ise, kus on ainulaadne ja väga vana Shinto pühamu - vot sinna tahaks ka minna. Äkki Wakayama`s käiguga see koht ühendada? Kuigi kaardil paistavad need 2 kohta teineteisest üsna kaugel, üks kultuuripoolsaare paremas otsas (Ise) ja Wakayama poolsaare vasakus alumises servas. Vaatan unistava pilguga oma vesivärve riiulis - et millal nendega mässata saaksin...

Igatahes pressis end kaasa Saule 2. Ta on huvitav kuju. Huvitav ses mõttes, et paneb su täiega proovile. Tema kohta käib väljend "eraldumise paanika". Jah, just paanika - mitte hirm. Kuita su kõrval kõnnib, siis ta keerab oma randme maapinnaga paralleelselt ning vehib nendega aktiivselt külje peal. Nimelt hiilib ta miskipärast sulle hästi lähedale, kui ta su kõrval kõnnib. Esimesel korral kooli kõndides oli mul paari minuti pärast tunne, et lükkan ta lihtsalt autotee peale, et temast vabaneda. Esimese minuti jooksul virutas ta oma sõrmed vist umbes 6 korda vastu mu kella. Kui seitsmes kord ta oma küüntega vastu mu rannet lõikas, siis palusin tal hoida minu suhtes vahemaad... See palve kehtis vaid 20sek, sest siis oli ta taas mu külje all. Hoidsin oma õlakotti kramplikult endast 10cm eemal, et ta lööke blokkida... Lera arvab, et tol neiul pole peas päris korras... 

Ütlesin Saule`le küll, et ma tahan üksinda minna. Kuid ta ei paistnud seda kuulvat. Ütlesin uuesti. Et väga tore, et sa tahad ka TULLA KOOS minuga, AGA mina ei taha sind endaga kaasa. Igatahes hakkas ta nutma ja sellest tuli paras draama JUBA ÕHTUL... Siin on ta kahe sõjamehe vahel

Esimeses rongis Himeji suunas jäi Saule tukkuma. Mina mõtlesin, et hea küll - järgmises rongis magasin siis mina. Järgmises rongis panin mina silmad kinni. Kuid need korraks avasin, oli ka Saule end magama sättinud. Küsisin ta käest, et kuidas me õiges kohas maha teame minna, kui MÕLEMAD magama jääme. Et eelmises rongis tukkus tema ja sai natuke puhata. Et nüüd tahaksin mina natuke silma looja lasta... Ütlesin talle me saabumise kellaaja ning lasin silmadel kinni vajuda. Kui silmad lahti tegin, oli rong just seisma jäänud! Vaatasin peatust ning kihutasin rongist välja. Kui oleksin rongis edasi maganud, oleksin ilmselt pidanud palju peale maksma - rong peatus iga poole tunni tagant ning maksis 500jeeni pool tundi. Kahjuks läksin maha tulles vastu Saule jalga ja ajasin tema ka üles. Rongipeatuses olin tulivihane - et kokkulepe oli ju, et tema on valvel ja mina magan. Tüüp teatas lihtsalt tuima rahuga "sorry" ja kõndis mind lõpuni kuulamata minema. 

Ülejäänud aja sain temaga koos tänaval kõndida vaid nii, et hoidsin teda täiesti FÜÜSILISELT oma käega endast eemal. Üritasin talle seletada, et igal inimesel on oma privaat-ruum, kahe küünarnuki kaugus. Et ta võiks end nii kaugele minust hoida, mitte pidevalt mind vastu maju nügida või end vastu mind nühkida. Mil iganes ma oma telefoni kätte võtsin, et kaardil me asukohta kindlaks määarata, nühkis ta oma rindu vastu mu külgi... Nagu seinaga räägiks, ausõna!!!

Igatahes. Himeji:

 ja mina:

 Sinna mäkke andis ronida!

 Rõve palavus:

Värava detail:

Rahvast oli päris palju, seista ja oodata tuli päris tihedalt. Ronimist oli umbes 8 korruse jagu. Kuna laed on kõrged, siis on osad trepid selliste pool-korrustega:

 Aknast välja vaadates oli lisatud mingid postid, et nooli tuppa ei saaks lasta. Nüüdsel aàl oli lisatud ka mingid traadid:

 Vaade kõrgeimalt korruselt:

 Üles ronisime ca 40min, alla saime kiiremini. Istusime natuke pargipingil ja limpsisime jäätist:

 Kobe. Juba rongist välja astudes oli tunne, et see on juba teine, teistmoodi koht! Värske õhk! Meri! Õnneks oli rongijaamas turisti-info, kust saime linnakaardi ning juhised, kuidas jõuda Hiinalinna ja muuseumi. Muuseumis sees ei tohtinud pilte teha. Küll aga sain pildi teha sellest, kuidas saad oma vihmavarju muuseumisse minnes lukustada...

 Hiinalinna väravad. Neid nägime eelmine kord kaugemalt ja pilti ei teinud. Lootsime seal kusagile endale söögikoha leida, kuid see oli täis vaid valmisriideid :(

 See tuli osta väiksest poest midagi näksata ning liikusime mere äärde, et seal tüünes rahus vaikselt süüa:

 Avameri. Mitte ühtegi inimest!

 Selle punase torni juures olime eelmine kord, 12a tagasi. Õde kahjuks ei mäletanud seda kohta :(

Tagasi rongi peale kõndides, u kl 16 paiku, hakkas kergelt vihma tibutama. Kuid see värske õhk!!!

E-R 10-14.okt 2016

Eelmisel reedel ostsin tegelt endale kasutatud telefoni Yu abiga. Mu roosa Sony kipub siinse elektrilaengu peale pidevalt end sisse-välja lülitama ning on seeõtttu kasutu. Ostsin kasutatud asjade poest 143€ eest iPhone 5S. Kaasa ei saanud eriti midagi, ainult telefoni. Õnneks oli akupanga ostmisega kaasa tulnud juhe abiks telefoni laadimisel!

Eksamid hakkavad lähenema, igasugu vahe-eksamid. Jaapani keeles oli posu teste, tegelt on neid pea iga nädal. Ega muidu vist keelt selgeks ei saa.
Esmaspäeval tegi Suzu jälle meist pilti, enne tundi "Jaapni kunsti mõju Lääne disainile":

Teisipäeval üritasin taaskord muuseumisse minna oma kimonot vaatlema ja nähtut üles kirjutama. Kuid kuna eile oli rahvspüha, siis oli see täna suletud. Kuna olin juba otsapidi Kyoto`s, otsustasin uuesti minna sinna Tradits Käsitöö Keskusesse, kus laupäeval eriti ringi vaatamiseks aega ei jäänud. Käisin keldrikorrusel vaatamas tekstiili-osa. Kahjuks ei tohtinud pilte ÜLDSE teha ja sellest oli kuradima kahju. Väga palju oli kanga näidiseid ja juures selge jutt, kuidas midagi tehti ja siiani tehakse. Tore oli ka see, et palju käsitöölisi oli sealsamas korrusel tööd tegemas. Ühte ehtemeistrit vaatasin tükk aega - kuidas ta lakkis mingit pisikest ehet ning siis pani kuivama. Ning kuidas siis poleeris. 

Ostsin endale pisikesed kõrvarõngad - ühel pool on piibeleht ja teisel pool ginko leheke. Ü ldiselt ma kulla värvi ehteid ei kanna, kuid see piibeleht sulatas mu südame KOHE. See meenutas lihtsalt nii kohutavalt me Haapsalu salli mustrit :)

Teisipäeva õhtul otsis mind üles leedulanna Saule ja ütles, et temal on "pineapple party" (ananassi pidu) ja mina olen ka sinna oodatud:

 Pildil tagumises reas on Begum Türgist, tema kõrval jaapanlane Totoro (Saule jaapani keelt kõnelev sõber), siis on venelanna Lera (pärisnimi Valeria). Ning minu kõrval istub Mayu, kes on ühtlasi Lera jaapani keelt kõnelev sõber. Saule tegi pilti. Saule ja Lera on siin pildil koos:

Lera on puhas ja siiras nagu allikavesi. Saule meeldis mulle kuidagi kohe, temas on otsekohesust ja ta kõnnib nagu liugleks üle põranda. Haldjaveri, mis teha :)

Sai Manga joonistamise tunniks draakoneid timmitud ja tiivasirutusi harjutatud:

 Netist leidsin abimehe, kuidas tiibu proovida joonistada:

Kimono-tunnis oli samuti juba õpitu peale suur test, värviliste piltidega ja puha. Sain 100-st punktist 92. Järgmistes tundides vaatame tänapäevaseid kimono kasutusviise, samuti maale ja popkultuuri :)

Laup-pühap 8-9. oktoober 2016

LAUPÄEVAKS oli planeeritud Kimono-kursuse ekskursioon. Jenna tahtis ka kaasa tulla, kuna ta tahab ka endale ja oma tädile kimono soetada. Kuna Guadi pidi ka tulema, leppisime kokku et läheme hommikul koos. Meiega pidi ka liituma samal kursusel olev Claire.

Hommikul asusime teele. Seekord Makino rongipeatuse poole, mis on 10min jalutada teises suunas kui tavapärane rongipeatus Hirakata-shi (kuhu saamiseks tuleb muuseas maksta bussisõidu eest 230jeeni). Jõudsime kohale, kuid üks rong tuli varem ja teine tuli hiljem. Saime lõpuks rongi peale, kuid see sõitis paar peatust ning siis paluti kõigil väljuda. Ühesõnaga - jõudsime oodatud peatusesse 15min hiljem. Kõik olid juba ära läinud. Guadi`l oli õnneks kaasas õpetaja antud juhised, kuhu läheme ja mis järjekorras. Jõudsime õnneks hoonesse Traditional Crafting Center (traditsiooniline Käsitöö Keskus) ning lõpuks leidsime keldri korruselt õppejõu Linda ning ülejäänud kamba. Vahtisime ringi ning jäin ühte kohta kauemaks toppama. Ostsin ühe ülejaki-kimono punase-valge mustriga:

Teine tuli helelilla ning kuldne obi ehk lai vöö, mille peale kuldne ja lilla kahepoolne obijime ehk nöörike. 

 Kolmandaga läks nii, et seda ma ei plaaninud üldse osta. Aga tädi vaatas ja mõõtis mu näojumet pika pilguga ning tõmbas siis sellise tumeda ploomililla oma stangelt maha. Ning tõmbas selle mulle selga. Kui oli kimono pikkuse paika saanud, küsis kõrval oleva laua poole osutades "obi?". NÄitasin näpuga taaskord kuldse suunas, kus oli ainsana sama tooni tumedat ploomilillat. Tädi asus seda KA mulle ümber sättima. Õnneks astus ligi õppejõud, kes mind nähes kohe suuri silmi tegi ning vaikselt teatas, et "see naine teab, mida ta teeb. Sa lihtsalt PEAD selle ära ostma". Lisaks pakkis müüja selle imeilusasti paberisse... KImono maksis 3000 jeeni ning obi 5000.

Aga no nii kuradima ilus oli seljas!!!!

Teised olid oma kimono ostudega juba ammu valmis saanud ning olid saanud hoones ringi ka vaadata. Tore, et õppejõud mind otsima tuli ja mu selle müüjatädi käest "päästis"...

Järgmiseks käisime ületee asuvas poekeses midagi hamba alla ostmas, sest ees ootas veel üks keskus - Neijing`i tekstiili Keskus. 

Seal ootas meid ees 15-minutine moeshow 8 kimonoga.

 KOrrustel võis veel näha vanemat tüüpe kangaid ja kimono`sid:

ÕPpejõud näitas veel Kyoto`s olevad poode, kus saab juurde osta muid vajalikke esemeid, mis kimono juurde käivad - aluspesu kimono, jalanõud, igasugu muud nöörikesed ja paelakesed jne. 

Koju jõudes tegime Jenna`ga kohe terve seeria pilte ning üritasime üksteisele neid obi`sid külge siduda. Igatahes saime palju nalja :)

Pühapäeval istusin kodus ja puhkasin jalgu. Kudusin helesinist unelmat. Ja sain ühe valge valmis, panin selle eilseks päevaks oma voodile ilu-und tegema. 

4. okt - 7. okt

Päevad hakkavad kokku sulama... Alles ärkad esmaspäeval, siis on järsku kolmapäeva õhtu ja juba ongi käes reede.

Siin pildil on meie Ra-d ehk me assitendid ühikas - vasakul servas on kohe Maui, siis on Ayane, istub keskel Kotoko, siis on Mayu ja noormes Yua. Ayane`ga on mul kuidagi nii olnud, et mil iganes on mul mingi küsimus (kuidas kliimaseade soojemaks v jahedamaks saada vms), ja ma teen oma toa ukse lahti, kõnnib sealt alati Ayane mööda :)

Neljapäeval  sai tehtud selline trikk, et tutvusin siinse tervishoiusüsteemiga... Sõin neljap õhtul, sõbrad ümber. Tehti nalja ning hakkasin naerma, tõmmates kogemata toitu kurku. Tund hiljem köhisin oma toas ikka veel, ninast ja silmadest tuli köhides vett. Kui hinge hetimise tune tuli, sain toa ukse lahti ning koperdasin koridori. Ning muidugi oli seal täiesti ootamatult mu päästeingel Ayane. Kes vaatas mind ning ütles "SA OLED NÄOST SININE" ning järgmiseks ütles midagi sellist "sa tuled kohe minuga". Hetk hiljem olid 5 RA-d ja me ühika emme-issi (abielupaar, kes meil siin silma peal hoiab) kõik ringis ning helistasid samaaegselt erinevaid haiglaid ja kliinikuid läbi. Asi nimelt sellest, et kell oli 19.45 ning enamus haiglaid sulgesid oma uksed kl 20. Lõpuks leiti üks kliinik Kyotos 65km kaugusel, kes oli nõus mind aitama ja mind ära ootama. Sekund hiljem oli kiirabiauto ukse taga ning algas sõit...

Kiirabis mõõdeti mu vererõhku ja palvaikku ja pulssi. Üks onudest piidles mind eriti ning uuris Ayane käest jaapani keeles, mida Jaapanis teen. Niipalju ikka juba keelt oskasin, et sain aru, millest jutt käib. Siis pöördus Ayane minu poole ja küsis, et küsiti minu tel nr. Silmad köhimsest kissis, pigistasin huulte vahelt "ma küll võõrastele meestele oma telefoninumbrit ei jaga". Nägin, kuidas Ayane nägi vaeva, et irvitamist tagasi hoida ning üritas vaikselt öelda, et seda küsiti ilmselt kuhugi kirja panemiseks. Mina muigasin ja ütlesin, et ikka ei anna. Et öelgu, et mul pole jaapani numbrit. Ayane vaatas mind ja muigas.

Igatahes olin hetk hiljm haiglas, istusin voodil ning üks valges kitlis tädis hoidis käes räiget voolikut ning käskis mul mitte end liigutada. Ning suras selle toru mulle kurgu kaudu kõrisse, samaaeselgt sealt sodi välja imades. Sulgesin silmad, kuid need kästi jälle avada, sest muidu lähevad kanalid kinni. Ning kästi öelda samal ajal "EEEE". Nägin, kuidas Ayane selja pööras ning minema kiirustades esimese prügikasti kohal öökis. Päris rõõõ-veeee oli. Kuid imeline hetke, kui mingi hetk PLUMP! kurgust takistus kadus ning tegin silmad pärane lahti, saades korralikult hingata. Tädi vaatas mulle küsivalt otsa, ning tõstsin pöidla kõrgele üles. KÄES!!!

Torutamise eest küsiti 6000 jeeni ehk ligi 60€. Ning siis tuli meil kahekesi öösel rongidega ühikasse tagasi kolgutada.

Öösel eriti magada ei saanud, pidevalt köhatasin kurku puhtaks. NIng hommikuks polnud häält ikka veel. Hommikuks olin Ayane`ga kokku leppinud, et probleemi korral annan talle teada ning läheme igaks juhuks hommikul kõrva-nina-kurgu spetsialisti juurde. Nii ka tegime. Seekordne spetsialist pani oma istuma tooli, mis fikseeris mu pea, niiet ei saanud end liigutada. Või noh, kui end madalamale nihutasin, siis fikseeris tõesti mu pea - mitte mu kaela. Nad on ikka nii pisikesed siin :)

Onu võttis jälle toru kätte ning Ayane jooksis ruumist välja, teatades et ta ei saa rohkem mu piinu pealt vaadata. Et mu eilne hääl ja pisarad ei lasknud tal pikalt magama jääda... Tjah, onu kasutas sedasama toru, aga oskuslikumalt ning toru otsas oli kaamera, et veenduda, et seal tõesti midagi ei ole. Häälepaelad olid kergelt ärritunud ja punased ning 3-5 päeva kästi maski kasutada, et koolist mingit muud haigust sinna ärritunud piirkonnale juurde ei saa. Teenuse eest küsiti 12 000 jeeni (koos valuvaigistitega igaks juhuks).

Esmaspäev, 3. okt 2016

Eesti keelega on kehvasti. Sõnad ei tule meelde enam. Ja kui tulevad, siis üritan neid kuidagi jaapani keele laadselt kõlama panna, vokaale vahele lükkides... :(
Seepärast tuleb ka see postitus hilinenult!

Naras võtsin eile raha välja ning jäin tummalt seda kontojäägi tšekki vahtima. Teadsin, et stipi suurus on 80 000, ning võtsin 20 000 välja (iga väljavõetud summa pealt läheb protsent, seega on mõistlikum suuremaid summasid võtta). Seega oleks mu arvel pidanud alles olema 60 000, kontojäägi lipik näitas aga mitu korda suuremat summat 271 000. Mõtlesin, et lähen esmasp kooli kontorisse ja uurin järele, kust ma nii palju raha sain...

Nii ma ka tegin - ulatasin selle lipiku onule, kes meie stippidega tegeleb. Onu vaatas suurte silmadega lipikut ning küsis mu käest "mis sa teinud oled/ what did you do". Kehitasin õlgu ja ütlesin, et midagi ei teinud. Võtsin sinu antud kaardi ja kasutasin seda. Onu küsis mu ülilõpilas-numbrit ning läks arvuti taha asja uurima. Vahtis pikalt, kulm kortsus, oma arvuti ekraani. Siis muigas, võttis enda eest kalkulaatori, ning arvutas seal natuke. Ning tuli siis aeglase ja piduliku moega minu juurde tagasi. Lera seisis mu kõrval ja pomises vaikselt vene keeles, et huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab. Onu vaatas mind ja teatas. "Õnnitlused. Sa oled saanud bingo!" Raputasin segaduses pead. Onu näitas kalkulaatorilt, et näed lisaks Jasso stipile saad sa ka 10 000 jeeni nädalas toiduraha. Mis teeb semestri peale sellise summa (192 000). Ja mul on sellepärast nii palju raha arvel, et sain KOGU semestri toiduraha juba oma arvele, ettemaksuna. Ehk siis - olen BINGO girl. Olin jahmunud - teadsin, et saan stipile kandideerida; ja et kui stippi EI SAA, siis saan selle toiduraha. Aga et MÕLEMAD, see oli üllatus. Lera pomises ka vaikselt mu kõrval vene keeli, et kuule ma hakkan nüüd sinu parimaks võbraks :)

Esmaspäeval olin kokku leppinud kohtumise ühe jaapanlannaga. Et ta viib mu ühte kunstipoodi, kus saan endale näiteks vesivärvimise jaoks joonistuspaberit osta. Mure ainult selles, et ma olin suht KOHE ära unustanud tüdruku nime. Ja ka selle, kuidas ta välja näeb. Seisin kl 15 kooli värava värava ja mõtlesin, et kuidas ma ta ära tunnen. Seisin ikka tükk aega, vihmavari näpu vahel, sest tibutas. Siis ilmus neiu kohale ning õnneks tundsin ta ära! Ta naeratas ja vabandas hilinemise pärast. Nimelt selgus, et olime kokku leppinud kohtumise purskkaevu juures. Mina mäletasin jälle, et saame koku kooli peavärava juures. Ta oli seisnud purskkaevu juures ja ka muretsema hakanud. Ning siis oli talle meenunud, et mina ütlesin "kohtume värava juures". Tšikk ütles, et jalutame Hirakatasse, et rongiga edasi liikuda. Bussiga sõidab sinna tegelt sama kiiresti kui kõndides, sest see buss peatub lihtsalt iga 20-40m tagant. Kõigepealt jääb buss seisma, ning alles siis hakkavad reisijad aeglaselt ja rahulikult maha minema. 

Naoko ütles, et ta leidis ühe teise poe, kus on odavamad hinnad kui seal, mis ta mulle alguses mainis (alguses ütles, et Umeda). Ning uuris, et kaua mul aega on ja mida veel teha tahaksin. Ütlesin, et natuke võiks ringi vaadata, ja siis võiks süüa midagi. Ning siis tasapisi tagasi liikuma hakata. Või eet kui on veel mingeid kohti, mis talle meeldivad, siis võib ta väga vabalt neid ka mulle näidata... ;)

Igatahes sain endale kunstipoest vinget nodi, ja suht odava hinna eest. Hea kvaliteediga vesivärvipaber A4 oli 7€, ning natuke vähema summa eest sain 36 vesivärvi pliiatsit ka:

Hästi lahedad on need kilest paletid, mis on nagu vihikud. Kui pealmisel kilekihil oled oma värvid ära seganud, rebid selle lihtsalt välja. Ning saad järgmist kihti kasutada. 6€ paki eest!

Jalutasime lihtsalt pärast seal piirkonnas ringi. Lahe piirkond oli, meenutas mulle Tartut natuke. Riidepoed olid teise kaubaga, omapärasemad ja huvitavamad. Mis ei tähenda, et ma ei astunud H&M`i sisse. Tervel alumisel korrusel oli suveriiete ale, enamus suviseid T-särke oli 200 jeeni (alla 2 €). Ostisin laheda sinise ja sinepikollase. Ning järgmine pood oli LUSH. Kui see pood Tartust ära kadus, halisesin pikalt. Mulle meeldis sealt üks konkreetne toode, ning sünnipäeva saabudes palusin endale seda mõnikord Londonist tuua. Leidsin selle õnneks siit poest, ning ostisin endale keskmise pudeli. 

Sõime mingit meloni-saia:

Naoko kõnnib kuidagi hästi iseäralikult, jalgu lohistades. Ta ei lohista jalgu, vaid mingi osa oma jalatallast. Tühjadel tänavatel kõndides tekitas see omapärase heli, mis mulle meelde jäi. 

Kunstitundides kuulen palju sellest, millist kunsti siin mis aegadel olnud on. Ja olen tabanud end mõttelt, et kus see praegu on?! Näen enda ümber, kuidas kõik kohalikud peavad siin justkui ühtse väljanägemise-koolivormide-töövormidega olema. Nähes kõik justkui välja nagu üks suur hall mass. Ning justkui ainus viis omapära näidata on end mingeid erinevaid kulinaid täis riputada või juuksed neoonroosaks või sinakashalliks timmida. Jah, läksin ka algul selle nunnunduse-tuhinaga kaasa. 

Ja leidsin täiesti ootamatult selle elegantsi Naokos, enda suureks üllatuseks.

Tagasi Hirakata`sse tulles ütles ta, et tahab mulle midagi näidata. Ning viis mu rongipeatuse kõrval olevasse ostukeskusesse T-site. Seal on 2.korrusel raamatupood, koos Starbucks`iga. Ta viis mu ühe pingi juurde, kummardus kergelt ning palus mul istet võtta. Ta tegi seda nii ilusasti, et mul tuli lausa pisar kurku. Neelatasin ning võtsin istet. Ta pani oma koti ja vihmavarju mu kõrvale ning kadus, elegenantselt jalgu lohistades riiulite vahele. Ning tuli sealt pealgi tagasi, 5-6 raamatut käes. Ning pani need aeglaselt ja pidulikult mulle sülle. Vaatasin, kulm kortsus, ning tõstsin üllatunult pildi Naoko poole. Ta teas külma rahuga:"need on kimonodest". Krabasin esimese raamatu... ja järgmise....

Lõpuks jäin 2 raamatule kindlaks. Üks räägib traditsioonilistest jaapani mustristest ja motiividest:

Ning on täis imeilusaid pilte. Pilte esemetest ja tehnikatest, millest kuulen ka loengus "jaapani kunsti mõju lääne kunstile ja disainile". Paar sisekaemust:

 Keraamikat, maale ja metalli:

Teine raamat on teatud ajastu mustritest (Heian). Raamatuga kaasas on CD, mille peal saab ise endale tapeedimustrit või kangatrükki kujundada, endale meelepäraseid värve vahetades.

Jõudsin õhtul ühikasse, täiesti elevil. Saule (leedukas) tuli kohe mu juurde. Et ma näen nii rahulolev välja. Andsin talle nuusutada oma dušhigeeli. Ta kiljatas ja teatas, et ostab selle mu käest ära!

Pühapäev, 2.okt 2016

Eile õhtul tabas mind üllatus. Olin just dušši alt tulnud ning suht vabalt poolalasti veel... kui tuppa astus toakaaslane. Ta läks hommikul ka mingile üritusele ning porises, et peab kotiga ööbimise asjad kaasa tassima, sest ööbitakse kusagil "erilises kohas".

Igatahes oli ta uksest sisse tuhisedes püha viha täis. Sest nad pidid ööbima koolis, kõvadel mattidel. Mitte et meil siin tubades mingid erilised mugavused oleksid, aga vist on ta siinsete patjade-madratsitega juba harjunud. Suureks miinuseks on ka see, et tal oli aasta algul operatsioara on - abaluude vahel on tal pikk 10cm arm. Seega päev otsa asju tassida - reis algas ja lõppes koolis - polnud tal ilmselt kõige toredam tunne. Ta porises ja räuskas mitu tundi, enne kui maha rahunes ja magama jäi.

Hommikul sain vara üles - kuna telefon ei tööta, olen pidevas mures, kuidas õigel ajal üles ärkan. Nüüd avastasin, et äratuskell laual on ka seisma jäänud!
Istusin unise näoga voodil, kui toakaaslane järsku küsis "kas su buss ei lähe mitte 15min pärast". Krabasin asjad ja kihutasin ukesest välja. Olin mõtlemisega kuidagi tunni jagu maas...
Jõudsime õigel ajal rongile ja puha, kihutasin neid uimerdajaid takka. Kuni mu telefon end jälle väga tähtsal hetkel välja lülitas. Seetõttu tuli abi küsida rongijaama töötajatelt.
Nara oli räigelt niiske. Ja päris jabur oli 2.oktoobril vaadata, kuidas liblikad ringi lendavad, endal higi päev otsa mööda selga alla nirisemas...

Jalutasime mööda tänavat üles, templite kompleksi ja Nara pargi poole, kus kitsed on. Kitsed on siin seotud budismiga - kui Siddartha valgustus, siis ta tuli alla oma koopast, kus ta mediteeris ja pidas oma esimese kõne pargis, kus olid kitsed.

 Ostsin ka paki küpsiseid, mida kitsedele sööta. Andsin ühe küspsise ära, ning siis see kits jäi minu kõrvale seisma ja ootama, et veel lahke oleksin. Keerasin talle selja ja üritasin edasi jalutada, kui kits mind tagumikust hammustas! Keerasin ringi ja tegin hoiatavat häält. Üritasin uuesti minema jalutada, kuid kits tuli mulle järele ja hammustas mind UUESTI! Samast kohast! Kuna ikka jube valus oli, siis andsin heaga pakitäie nõudlikule näljasele ära. Siis jättis ta mu rahule ja laskis mul minema kõndida...
Esimene pagood:

Räigelt majesteetlik nägi välja...

 Mingi kompleks paistis veel seal kõrval, aga kuna seal oli jube pikk ootejärjekord, mõtlesime, et jalutame edasi. Järgmiste templite juurde.
Kuna Jenna tahtis näha sellist kohta nagu Kasuga Taisha pühame, võtsime suuna sinnapoole. Kuid  enne, kui minema saime hakata, pookis end me külge üks pikka kasvu sale jaapanlane, kes väitis, et ta on tasuta giid. Ning kukkus pikalt seletama, kus siin misasi asub. Katkestasin ta ikkagi poolelt sõnalt, haarasin ta tasuta pakutud kaardi ning tüürismine minema.
Tüüp oli andnud meile juhised "kõnni kuni paistab suur punane torii värav"... et sellest te juba mööda ei kõnni, eksju?

Ilus punane onju? Kuna kaart oli näpus, oskasin sellele tähelepanu pöörata, muidu oleks vasakule keeranud ;)

 Puude all nad iga pool pikutasin. Ja üritasid vett juua.

Jenna üritab niisama tüüpidega läbi saada.

 Puude all passimas:

 Emmi vahib neid, et no küll on nunnud!

 Tüüp sügas end ilge kratsimisega vastu posti.

 Kuna Jenna telefonil on sama häda mis minul (ülekuumenemise tõttu lülitab end pidevalt välja), sain korraks oma telefoniga temast ka pilte teha.

SIis kõndisime mööda sinka-vonka teeradasid üles, Sangatsudo suunas. Kõrgel mäe otsas ei olnud end nii palav, kui seal orus ringi tuiates. Ostsin tuttavale paar maski ning T-särgi ka. 

 Ilus lambirida laes.

 Tore nägu, eksju?

 Nagu ikka, tuli enne sisenemist end "puhastada":

 Vaade oli võimas!

 Siis tuli alla laskuda, et jõuda sellise kohani nagu  Todaiji tempel:

Todaiji ümber kõndisime tükk aega. Minu kõhutunne ütles, et tuleks keerata vasakule, kuid sommid ajasid et lähme ikka otse. Paar sellist idiootset tuiamist, ning nad kuulavad mind KOHE, kui ütlen, et minu arust peaksime sinna hoopis minema. Vahest, kui oleme kahevahel - vaatab Jenna mind kohe oma teraste silmadega ja küsib, et mis sinu kõhuttunne ütleb?
Todaiji võttis hinge kinni. Väidetavalt oli see ehitatud taas üles vaod 1/3 tema algsest suurusest...

Seisime seal ees tükk aega. Nagu ei julgeks sisse minna. Seal sees asub Jaapani suurim Buddha kuju.

 Buddha kuju hoones:

Mõlemal poole Buddhat on alati 2 kuju. Ning ruumi nurkades veel 4 taevast kuningat ehk kaitsjat.

 Buddha ja mina: 

 Üks Buddha kõrval olevatest kujudest:

 Üks neljast taevasest kuningast/ kaitsjast:

 Teine taevane kaitsja:

 Taevana kaitsja ja mina :)

 Budda ja mina, veelkord. Ma polnud vist Buddha käelaba suurunegi. Vaatasime kaugelt ja tundus, et silm oli üle meetri pikk.

Kui Nara linna tagasi jõudsime, oli kell 15. Uurisime turisti-infost, kuidas saab järgmisesse templisse, kuhu mina minna tahtsin. Buss sinna läks kl 16 ning viimane buss tagasi tuli kl 16:30. See poleks jätnud eriti aega seal ringi vaadata. Seega otsustasime takso kasuks - kolmekesi 6 euri maksta (koku 18€) polnud väga kallis ka.

Yakushiji:

Tunnis "Kunst Kansai piirkonnas" sain hiljem teada, et see üks vahekatuse riba kahe suurema vahel on Hiina leiutis - et tegelt praktilist otstarvet sel pole:

 Kuna teine pagood oli kinni mässitud remonditööde tõttu, näete ainult seda:

 Siin hoones oli bonsai näitus. Astusime sinna sisse, ning kuulsime, kuidas jaapanlased arutasid, kas oleme sakslased. MIna keerasin ringi ja teatasin armsa naeratusega, et "ei, mina olen eestlane." ja et need 2 on soomlased. Kohe öeldi, et OOO, Euroopa! Ja et kas reisime Jaapanis. Soomlased maigutasid suud ning mul tuli taaskord jaapani keeles selgitada, et "ei, oleme vahetusüliõpilased Kansai Gaidai ülikoolis Osakas". Jenna ja Emmi pööritasid silmi, et kuidas mul see kogu tekst vajalikul hetkel meelde tuleb...

 Rampväsinuna uurisime väljapääsu juures istuva onu käest, kus rongipeatus on. Näitas meile käega suuna kätte ning peagi tuligi rong.

Õhtul olime ikka rampväsinud. Jalad valutasid. Tore on ringi käia ja eluolu uurida, aga see ringikõndimine on päris jube. Sest uusi asju vahtides ei pane tähelegi, mis su kehaga toimub. Rongiga tagasi sõites, pingil istudes, saad alles aru, et oleks pidanud puhkama ka vahepeal.