Seepärast tuleb ka see postitus hilinenult!
Naras võtsin eile raha välja ning jäin tummalt seda kontojäägi tšekki vahtima. Teadsin, et stipi suurus on 80 000, ning võtsin 20 000 välja (iga väljavõetud summa pealt läheb protsent, seega on mõistlikum suuremaid summasid võtta). Seega oleks mu arvel pidanud alles olema 60 000, kontojäägi lipik näitas aga mitu korda suuremat summat 271 000. Mõtlesin, et lähen esmasp kooli kontorisse ja uurin järele, kust ma nii palju raha sain...
Nii ma ka tegin - ulatasin selle lipiku onule, kes meie stippidega tegeleb. Onu vaatas suurte silmadega lipikut ning küsis mu käest "mis sa teinud oled/ what did you do". Kehitasin õlgu ja ütlesin, et midagi ei teinud. Võtsin sinu antud kaardi ja kasutasin seda. Onu küsis mu ülilõpilas-numbrit ning läks arvuti taha asja uurima. Vahtis pikalt, kulm kortsus, oma arvuti ekraani. Siis muigas, võttis enda eest kalkulaatori, ning arvutas seal natuke. Ning tuli siis aeglase ja piduliku moega minu juurde tagasi. Lera seisis mu kõrval ja pomises vaikselt vene keeles, et huvitav, mis nüüd juhtuma hakkab. Onu vaatas mind ja teatas. "Õnnitlused. Sa oled saanud bingo!" Raputasin segaduses pead. Onu näitas kalkulaatorilt, et näed lisaks Jasso stipile saad sa ka 10 000 jeeni nädalas toiduraha. Mis teeb semestri peale sellise summa (192 000). Ja mul on sellepärast nii palju raha arvel, et sain KOGU semestri toiduraha juba oma arvele, ettemaksuna. Ehk siis - olen BINGO girl. Olin jahmunud - teadsin, et saan stipile kandideerida; ja et kui stippi EI SAA, siis saan selle toiduraha. Aga et MÕLEMAD, see oli üllatus. Lera pomises ka vaikselt mu kõrval vene keeli, et kuule ma hakkan nüüd sinu parimaks võbraks :)
Esmaspäeval olin kokku leppinud kohtumise ühe jaapanlannaga. Et ta viib mu ühte kunstipoodi, kus saan endale näiteks vesivärvimise jaoks joonistuspaberit osta. Mure ainult selles, et ma olin suht KOHE ära unustanud tüdruku nime. Ja ka selle, kuidas ta välja näeb. Seisin kl 15 kooli värava värava ja mõtlesin, et kuidas ma ta ära tunnen. Seisin ikka tükk aega, vihmavari näpu vahel, sest tibutas. Siis ilmus neiu kohale ning õnneks tundsin ta ära! Ta naeratas ja vabandas hilinemise pärast. Nimelt selgus, et olime kokku leppinud kohtumise purskkaevu juures. Mina mäletasin jälle, et saame koku kooli peavärava juures. Ta oli seisnud purskkaevu juures ja ka muretsema hakanud. Ning siis oli talle meenunud, et mina ütlesin "kohtume värava juures". Tšikk ütles, et jalutame Hirakatasse, et rongiga edasi liikuda. Bussiga sõidab sinna tegelt sama kiiresti kui kõndides, sest see buss peatub lihtsalt iga 20-40m tagant. Kõigepealt jääb buss seisma, ning alles siis hakkavad reisijad aeglaselt ja rahulikult maha minema.
Naoko ütles, et ta leidis ühe teise poe, kus on odavamad hinnad kui seal, mis ta mulle alguses mainis (alguses ütles, et Umeda). Ning uuris, et kaua mul aega on ja mida veel teha tahaksin. Ütlesin, et natuke võiks ringi vaadata, ja siis võiks süüa midagi. Ning siis tasapisi tagasi liikuma hakata. Või eet kui on veel mingeid kohti, mis talle meeldivad, siis võib ta väga vabalt neid ka mulle näidata... ;)
Igatahes sain endale kunstipoest vinget nodi, ja suht odava hinna eest. Hea kvaliteediga vesivärvipaber A4 oli 7€, ning natuke vähema summa eest sain 36 vesivärvi pliiatsit ka:
Hästi lahedad on need kilest paletid, mis on nagu vihikud. Kui pealmisel kilekihil oled oma värvid ära seganud, rebid selle lihtsalt välja. Ning saad järgmist kihti kasutada. 6€ paki eest!
Jalutasime lihtsalt pärast seal piirkonnas ringi. Lahe piirkond oli, meenutas mulle Tartut natuke. Riidepoed olid teise kaubaga, omapärasemad ja huvitavamad. Mis ei tähenda, et ma ei astunud H&M`i sisse. Tervel alumisel korrusel oli suveriiete ale, enamus suviseid T-särke oli 200 jeeni (alla 2 €). Ostisin laheda sinise ja sinepikollase. Ning järgmine pood oli LUSH. Kui see pood Tartust ära kadus, halisesin pikalt. Mulle meeldis sealt üks konkreetne toode, ning sünnipäeva saabudes palusin endale seda mõnikord Londonist tuua. Leidsin selle õnneks siit poest, ning ostisin endale keskmise pudeli.
Sõime mingit meloni-saia:
Naoko kõnnib kuidagi hästi iseäralikult, jalgu lohistades. Ta ei lohista jalgu, vaid mingi osa oma jalatallast. Tühjadel tänavatel kõndides tekitas see omapärase heli, mis mulle meelde jäi.
Kunstitundides kuulen palju sellest, millist kunsti siin mis aegadel olnud on. Ja olen tabanud end mõttelt, et kus see praegu on?! Näen enda ümber, kuidas kõik kohalikud peavad siin justkui ühtse väljanägemise-koolivormide-töövormidega olema. Nähes kõik justkui välja nagu üks suur hall mass. Ning justkui ainus viis omapära näidata on end mingeid erinevaid kulinaid täis riputada või juuksed neoonroosaks või sinakashalliks timmida. Jah, läksin ka algul selle nunnunduse-tuhinaga kaasa.
Ja leidsin täiesti ootamatult selle elegantsi Naokos, enda suureks üllatuseks.
Tagasi Hirakata`sse tulles ütles ta, et tahab mulle midagi näidata. Ning viis mu rongipeatuse kõrval olevasse ostukeskusesse T-site. Seal on 2.korrusel raamatupood, koos Starbucks`iga. Ta viis mu ühe pingi juurde, kummardus kergelt ning palus mul istet võtta. Ta tegi seda nii ilusasti, et mul tuli lausa pisar kurku. Neelatasin ning võtsin istet. Ta pani oma koti ja vihmavarju mu kõrvale ning kadus, elegenantselt jalgu lohistades riiulite vahele. Ning tuli sealt pealgi tagasi, 5-6 raamatut käes. Ning pani need aeglaselt ja pidulikult mulle sülle. Vaatasin, kulm kortsus, ning tõstsin üllatunult pildi Naoko poole. Ta teas külma rahuga:"need on kimonodest". Krabasin esimese raamatu... ja järgmise....
Lõpuks jäin 2 raamatule kindlaks. Üks räägib traditsioonilistest jaapani mustristest ja motiividest:
Keraamikat, maale ja metalli:
Teine raamat on teatud ajastu mustritest (Heian). Raamatuga kaasas on CD, mille peal saab ise endale tapeedimustrit või kangatrükki kujundada, endale meelepäraseid värve vahetades.
Jõudsin õhtul ühikasse, täiesti elevil. Saule (leedukas) tuli kohe mu juurde. Et ma näen nii rahulolev välja. Andsin talle nuusutada oma dušhigeeli. Ta kiljatas ja teatas, et ostab selle mu käest ära!
No comments:
Post a Comment