Päevad hakkavad kokku sulama... Alles ärkad esmaspäeval, siis on järsku kolmapäeva õhtu ja juba ongi käes reede.
Siin pildil on meie Ra-d ehk me assitendid ühikas - vasakul servas on kohe Maui, siis on Ayane, istub keskel Kotoko, siis on Mayu ja noormes Yua. Ayane`ga on mul kuidagi nii olnud, et mil iganes on mul mingi küsimus (kuidas kliimaseade soojemaks v jahedamaks saada vms), ja ma teen oma toa ukse lahti, kõnnib sealt alati Ayane mööda :)
Neljapäeval sai tehtud selline trikk, et tutvusin siinse tervishoiusüsteemiga... Sõin neljap õhtul, sõbrad ümber. Tehti nalja ning hakkasin naerma, tõmmates kogemata toitu kurku. Tund hiljem köhisin oma toas ikka veel, ninast ja silmadest tuli köhides vett. Kui hinge hetimise tune tuli, sain toa ukse lahti ning koperdasin koridori. Ning muidugi oli seal täiesti ootamatult mu päästeingel Ayane. Kes vaatas mind ning ütles "SA OLED NÄOST SININE" ning järgmiseks ütles midagi sellist "sa tuled kohe minuga". Hetk hiljem olid 5 RA-d ja me ühika emme-issi (abielupaar, kes meil siin silma peal hoiab) kõik ringis ning helistasid samaaegselt erinevaid haiglaid ja kliinikuid läbi. Asi nimelt sellest, et kell oli 19.45 ning enamus haiglaid sulgesid oma uksed kl 20. Lõpuks leiti üks kliinik Kyotos 65km kaugusel, kes oli nõus mind aitama ja mind ära ootama. Sekund hiljem oli kiirabiauto ukse taga ning algas sõit...
Kiirabis mõõdeti mu vererõhku ja palvaikku ja pulssi. Üks onudest piidles mind eriti ning uuris Ayane käest jaapani keeles, mida Jaapanis teen. Niipalju ikka juba keelt oskasin, et sain aru, millest jutt käib. Siis pöördus Ayane minu poole ja küsis, et küsiti minu tel nr. Silmad köhimsest kissis, pigistasin huulte vahelt "ma küll võõrastele meestele oma telefoninumbrit ei jaga". Nägin, kuidas Ayane nägi vaeva, et irvitamist tagasi hoida ning üritas vaikselt öelda, et seda küsiti ilmselt kuhugi kirja panemiseks. Mina muigasin ja ütlesin, et ikka ei anna. Et öelgu, et mul pole jaapani numbrit. Ayane vaatas mind ja muigas.
Igatahes olin hetk hiljm haiglas, istusin voodil ning üks valges kitlis tädis hoidis käes räiget voolikut ning käskis mul mitte end liigutada. Ning suras selle toru mulle kurgu kaudu kõrisse, samaaeselgt sealt sodi välja imades. Sulgesin silmad, kuid need kästi jälle avada, sest muidu lähevad kanalid kinni. Ning kästi öelda samal ajal "EEEE". Nägin, kuidas Ayane selja pööras ning minema kiirustades esimese prügikasti kohal öökis. Päris rõõõ-veeee oli. Kuid imeline hetke, kui mingi hetk PLUMP! kurgust takistus kadus ning tegin silmad pärane lahti, saades korralikult hingata. Tädi vaatas mulle küsivalt otsa, ning tõstsin pöidla kõrgele üles. KÄES!!!
Torutamise eest küsiti 6000 jeeni ehk ligi 60€. Ning siis tuli meil kahekesi öösel rongidega ühikasse tagasi kolgutada.
Öösel eriti magada ei saanud, pidevalt köhatasin kurku puhtaks. NIng hommikuks polnud häält ikka veel. Hommikuks olin Ayane`ga kokku leppinud, et probleemi korral annan talle teada ning läheme igaks juhuks hommikul kõrva-nina-kurgu spetsialisti juurde. Nii ka tegime. Seekordne spetsialist pani oma istuma tooli, mis fikseeris mu pea, niiet ei saanud end liigutada. Või noh, kui end madalamale nihutasin, siis fikseeris tõesti mu pea - mitte mu kaela. Nad on ikka nii pisikesed siin :)
Onu võttis jälle toru kätte ning Ayane jooksis ruumist välja, teatades et ta ei saa rohkem mu piinu pealt vaadata. Et mu eilne hääl ja pisarad ei lasknud tal pikalt magama jääda... Tjah, onu kasutas sedasama toru, aga oskuslikumalt ning toru otsas oli kaamera, et veenduda, et seal tõesti midagi ei ole. Häälepaelad olid kergelt ärritunud ja punased ning 3-5 päeva kästi maski kasutada, et koolist mingit muud haigust sinna ärritunud piirkonnale juurde ei saa. Teenuse eest küsiti 12 000 jeeni (koos valuvaigistitega igaks juhuks).
No comments:
Post a Comment