Eile õhtul tabas mind üllatus. Olin just dušši alt tulnud ning suht vabalt poolalasti veel... kui tuppa astus toakaaslane. Ta läks hommikul ka mingile üritusele ning porises, et peab kotiga ööbimise asjad kaasa tassima, sest ööbitakse kusagil "erilises kohas".
Igatahes oli ta uksest sisse tuhisedes püha viha täis. Sest nad pidid ööbima koolis, kõvadel mattidel. Mitte et meil siin tubades mingid erilised mugavused oleksid, aga vist on ta siinsete patjade-madratsitega juba harjunud. Suureks miinuseks on ka see, et tal oli aasta algul operatsioara on - abaluude vahel on tal pikk 10cm arm. Seega päev otsa asju tassida - reis algas ja lõppes koolis - polnud tal ilmselt kõige toredam tunne. Ta porises ja räuskas mitu tundi, enne kui maha rahunes ja magama jäi.
Hommikul sain vara üles - kuna telefon ei tööta, olen pidevas mures, kuidas õigel ajal üles ärkan. Nüüd avastasin, et äratuskell laual on ka seisma jäänud!
Istusin unise näoga voodil, kui toakaaslane järsku küsis "kas su buss ei lähe mitte 15min pärast". Krabasin asjad ja kihutasin ukesest välja. Olin mõtlemisega kuidagi tunni jagu maas...
Jõudsime õigel ajal rongile ja puha, kihutasin neid uimerdajaid takka. Kuni mu telefon end jälle väga tähtsal hetkel välja lülitas. Seetõttu tuli abi küsida rongijaama töötajatelt.
Nara oli räigelt niiske. Ja päris jabur oli 2.oktoobril vaadata, kuidas liblikad ringi lendavad, endal higi päev otsa mööda selga alla nirisemas...
Jalutasime mööda tänavat üles, templite kompleksi ja Nara pargi poole, kus kitsed on. Kitsed on siin seotud budismiga - kui Siddartha valgustus, siis ta tuli alla oma koopast, kus ta mediteeris ja pidas oma esimese kõne pargis, kus olid kitsed.
Ostsin ka paki küpsiseid, mida kitsedele sööta. Andsin ühe küspsise ära, ning siis see kits jäi minu kõrvale seisma ja ootama, et veel lahke oleksin. Keerasin talle selja ja üritasin edasi jalutada, kui kits mind tagumikust hammustas! Keerasin ringi ja tegin hoiatavat häält. Üritasin uuesti minema jalutada, kuid kits tuli mulle järele ja hammustas mind UUESTI! Samast kohast! Kuna ikka jube valus oli, siis andsin heaga pakitäie nõudlikule näljasele ära. Siis jättis ta mu rahule ja laskis mul minema kõndida...
Esimene pagood:
Räigelt majesteetlik nägi välja...
Mingi kompleks paistis veel seal kõrval, aga kuna seal oli jube pikk ootejärjekord, mõtlesime, et jalutame edasi. Järgmiste templite juurde.
Kuna Jenna tahtis näha sellist kohta nagu Kasuga Taisha pühame, võtsime suuna sinnapoole. Kuid enne, kui minema saime hakata, pookis end me külge üks pikka kasvu sale jaapanlane, kes väitis, et ta on tasuta giid. Ning kukkus pikalt seletama, kus siin misasi asub. Katkestasin ta ikkagi poolelt sõnalt, haarasin ta tasuta pakutud kaardi ning tüürismine minema.
Tüüp oli andnud meile juhised "kõnni kuni paistab suur punane torii värav"... et sellest te juba mööda ei kõnni, eksju?
Ilus punane onju? Kuna kaart oli näpus, oskasin sellele tähelepanu pöörata, muidu oleks vasakule keeranud ;)
Puude all nad iga pool pikutasin. Ja üritasid vett juua.
Emmi vahib neid, et no küll on nunnud!
Tüüp sügas end ilge kratsimisega vastu posti.
Kuna Jenna telefonil on sama häda mis minul (ülekuumenemise tõttu lülitab end pidevalt välja), sain korraks oma telefoniga temast ka pilte teha.
Tore nägu, eksju?
Nagu ikka, tuli enne sisenemist end "puhastada":
Siis tuli alla laskuda, et jõuda sellise kohani nagu Todaiji tempel:
Todaiji ümber kõndisime tükk aega. Minu kõhutunne ütles, et tuleks keerata vasakule, kuid sommid ajasid et lähme ikka otse. Paar sellist idiootset tuiamist, ning nad kuulavad mind KOHE, kui ütlen, et minu arust peaksime sinna hoopis minema. Vahest, kui oleme kahevahel - vaatab Jenna mind kohe oma teraste silmadega ja küsib, et mis sinu kõhuttunne ütleb?
Todaiji võttis hinge kinni. Väidetavalt oli see ehitatud taas üles vaod 1/3 tema algsest suurusest...
Üks Buddha kõrval olevatest kujudest:
Taevana kaitsja ja mina :)
Budda ja mina, veelkord. Ma polnud vist Buddha käelaba suurunegi. Vaatasime kaugelt ja tundus, et silm oli üle meetri pikk.
Kui Nara linna tagasi jõudsime, oli kell 15. Uurisime turisti-infost, kuidas saab järgmisesse templisse, kuhu mina minna tahtsin. Buss sinna läks kl 16 ning viimane buss tagasi tuli kl 16:30. See poleks jätnud eriti aega seal ringi vaadata. Seega otsustasime takso kasuks - kolmekesi 6 euri maksta (koku 18€) polnud väga kallis ka.
Tunnis "Kunst Kansai piirkonnas" sain hiljem teada, et see üks vahekatuse riba kahe suurema vahel on Hiina leiutis - et tegelt praktilist otstarvet sel pole:
Kuna teine pagood oli kinni mässitud remonditööde tõttu, näete ainult seda:
Siin hoones oli bonsai näitus. Astusime sinna sisse, ning kuulsime, kuidas jaapanlased arutasid, kas oleme sakslased. MIna keerasin ringi ja teatasin armsa naeratusega, et "ei, mina olen eestlane." ja et need 2 on soomlased. Kohe öeldi, et OOO, Euroopa! Ja et kas reisime Jaapanis. Soomlased maigutasid suud ning mul tuli taaskord jaapani keeles selgitada, et "ei, oleme vahetusüliõpilased Kansai Gaidai ülikoolis Osakas". Jenna ja Emmi pööritasid silmi, et kuidas mul see kogu tekst vajalikul hetkel meelde tuleb...
Rampväsinuna uurisime väljapääsu juures istuva onu käest, kus rongipeatus on. Näitas meile käega suuna kätte ning peagi tuligi rong.
Õhtul olime ikka rampväsinud. Jalad valutasid. Tore on ringi käia ja eluolu uurida, aga see ringikõndimine on päris jube. Sest uusi asju vahtides ei pane tähelegi, mis su kehaga toimub. Rongiga tagasi sõites, pingil istudes, saad alles aru, et oleks pidanud puhkama ka vahepeal.
Istusin unise näoga voodil, kui toakaaslane järsku küsis "kas su buss ei lähe mitte 15min pärast". Krabasin asjad ja kihutasin ukesest välja. Olin mõtlemisega kuidagi tunni jagu maas...
Jõudsime õigel ajal rongile ja puha, kihutasin neid uimerdajaid takka. Kuni mu telefon end jälle väga tähtsal hetkel välja lülitas. Seetõttu tuli abi küsida rongijaama töötajatelt.
Nara oli räigelt niiske. Ja päris jabur oli 2.oktoobril vaadata, kuidas liblikad ringi lendavad, endal higi päev otsa mööda selga alla nirisemas...
Jalutasime mööda tänavat üles, templite kompleksi ja Nara pargi poole, kus kitsed on. Kitsed on siin seotud budismiga - kui Siddartha valgustus, siis ta tuli alla oma koopast, kus ta mediteeris ja pidas oma esimese kõne pargis, kus olid kitsed.
Esimene pagood:
Kuna Jenna tahtis näha sellist kohta nagu Kasuga Taisha pühame, võtsime suuna sinnapoole. Kuid enne, kui minema saime hakata, pookis end me külge üks pikka kasvu sale jaapanlane, kes väitis, et ta on tasuta giid. Ning kukkus pikalt seletama, kus siin misasi asub. Katkestasin ta ikkagi poolelt sõnalt, haarasin ta tasuta pakutud kaardi ning tüürismine minema.
Tüüp oli andnud meile juhised "kõnni kuni paistab suur punane torii värav"... et sellest te juba mööda ei kõnni, eksju?
Jenna üritab niisama tüüpidega läbi saada.
Puude all passimas:
SIis kõndisime mööda sinka-vonka teeradasid üles, Sangatsudo suunas. Kõrgel mäe otsas ei olnud end nii palav, kui seal orus ringi tuiates. Ostsin tuttavale paar maski ning T-särgi ka.
Ilus lambirida laes.
Vaade oli võimas!
Todaiji võttis hinge kinni. Väidetavalt oli see ehitatud taas üles vaod 1/3 tema algsest suurusest...
Seisime seal ees tükk aega. Nagu ei julgeks sisse minna. Seal sees asub Jaapani suurim Buddha kuju.
Buddha kuju hoones:
Mõlemal poole Buddhat on alati 2 kuju. Ning ruumi nurkades veel 4 taevast kuningat ehk kaitsjat.
Buddha ja mina:
Üks neljast taevasest kuningast/ kaitsjast:
Teine taevane kaitsja:
Yakushiji:
Nii palju toredaid seiklusi. Hea, et kits ikka Sinu küljest päris tükki ära ei napsanud :-).
ReplyDelete