Uus aasta saabus Eestis. Kusagil Valgamaal, vaikuses ja kerge ilutulestiku sähvatustena kaugel metsa piiril. Koer läks natuke ärevaks kogu sellest mürast öösel, kuid rahunes pärast paari haugatust. Tore oli näha, kuidas mu suur sõber mu tuleku üle rõõmustas! Kui autost välja astusime, lasti koer toast välja ,et ta saaks tulijaid rõõmsalt õuel tervitada. Seisin vaikselt peremehe kõrval. Koer kõndis minust nagu postist mööda 3 sammu, peremehe poole. Ning siis käis kogu kehast nagu elekter läbi, ta raputas end ning keeras end minu poole. Ilmselt registreeris mu lõhna ära... Lahe oli vaadata, kuidas ta siis kohapeal rõõmust ogaraks läks ja karglema hakkas.
3. jaanuaril olin juba Tallinnas, et valmistuda 4.jaanuaril väljalennuks tagasi Jaapanisse.
Nädalkond hiljem ütles koera peremees, et koer istub maja ees mõtliku näoga ja vaatab ootavalt värava poole. Sealt ma ju läksin... Et pidi ilmselge olema, et igatsen mind :)
Minuga tuli kaasa 18-aastane Triin, kellele 2 nädalat lubasin Jaapanit näidata, kuni mul taas kool algab!
No comments:
Post a Comment